Vahel harva on mürikaariat saadaval ka Eesti taimeärides, viimati näiteks müüdi teda Türi lillelaadal. Soetasin ise omale istiku paljude aastate eest. Ilma et oleksin suuremat tema hingeellu süüvinud, suskasin ta maha oma vahemerelisse aiaossa. Õige ruttu andis põõsavitsake seal aga otsad. Miks küll? Pikemalt selle üle juurdlema ei jäänud – mis läinud, see läinud. Kuniks tänavusel Sigulda taimelaadal taas mürikaariad ette sattusid. Ostsin ühe seitsmeeurose taime ära ja otsustasin uuesti katsetada. Nüüd aga tuli ka kirjasõna igaks juhuks korralikumalt uurida, et mis tegelane see mürikaaria õigupoolest ikkagi on ja mida ta nõuab.