KOMMENTAAR | Tallinna Keskturu kemmerg on realistlik rännak tagasi nõukaaega, võib-olla nii ehedat polekski vaja

Kui Keskturult osta, siis ainult kallilt. Vastasel juhul saad haledalt petta ja viskad enamiku prügikasti.

Nii nagu eluski tuleb ette ootamatut sitta, petmist ja häda, aga mõistagi (ja küllap ennekõike siiski) ka vapustavalt kauneid hetki ja tõeliselt hõrke naudinguid, nõnda on ka Keskturule sattunu otsekui elumere lainete kanda. Turg – just nagu tsitadell, pilt pildis, eraldi maailm, kus kehtivad oma reeglid ning kust eemale kõmpides algab sile ja lakutud elu.

Väljaspool turgu on maailm selline, kus maha ei sülitata ja koni ei kuku käest ning kus pereemad nühivad kuuma vee ja harjakesega üle arbuusi, enne kui see kandikule asetatakse, ja virutavad lapsukestele mööda näppe, kui nood pesemata mammu turukorvist suhu üritavad pista.

Turul pistab ostleja (ja ka müüja) mureli sundimatult suhu – et langetada otsus, on mari magus või mitte nii väga. Ja kui kasutatud riiete sektsioonist leiab mammi datšas askeldamiseks sobiliku rüü, siis jätab ta selle sealsamas selga, mitte ei torma rõivaeset pesema mingis müstilises pisikukartuses.

Keskturule mõeldes on kogu aeg väike hirm, et peagi vuntsitakse see eheduse oaas samasuguseks nunnuks nagu Balti jaama ja Nõmme turg, kus kõik on nagu välismaal. Ja enam ei ole lihasaali, kus elav kujutlusvõime näeb verd mööda kahhelkive betoonile nirisemas ja on kuulda kirvehoope....