PETTUS LETTIDEL | „Olen näinud Eesti akaatsiamett, aga need puud siin ei kasvagi!“
(23)Olen aastaid käinud suviti laatadel mett müümas ja tähele pannud, kuidas mesinikud oma mett reklaamivad ja mida saaks parandada, kirjutab Sirje Mölder Eesti Mesinike liidust.
Viimasel ajal hakkab aina rohkem silma ja kõrva, et ostjad on hirmutatud võltsmee-jutust. Ei julgeta enam mett osta, sest niikuinii „kõik petavad“! Ühelt poolt on kahju, et koos mesinike püüdlustega puhastada meeturgu sissevoolavast võltsingutest on tekkinud olukord, kus ostja kahtlustab kõiki pettuses. Teisalt leidub laatadel meemüüjaid, kelle tooted ja turundus jätavadki leebelt öeldes ruumi kahtlusteks, otse öeldes aga petavad ostjat.
Eesti akaatsiamesi ja muud
Olen näinud, kuidas laadamüüja pakkus mett, laual silt: Eesti akaatsiamesi. Astusin juurde ja küsisin, kuidas selline mesi saab võimalik olla, kui akaatsiad Eestis ei kasvagi. Müüja vastas, et vaadake, seal ja seal Tallinnas kasvavad küll ja just sealt mesilased nektari tõidki. See ei saa vastata tõele: meil kasvab küll sama perekonna liige robiinia, mida nimetatakse ka valgeks ebaakaatsiaks – seda leiab ka mitmete mesinike aedadest –, kuid mitte akaatsia ise.
Olen näinud müüdavat Eesti mete pähe sarapuumett ja kastanimett. Kui küsisin nende kohta ja selgitasin, et sarapuu annab meil ainult õietolmu, mitte nektarit, ning Eestis kastanimett ei ole võimalik saada, ning püüdsin neid meepurke pildistada, heitis müüja purkidele riidehilbu peale.
Olen näinud müügil mett sildiga Eesti värske pärnaõie mesi – ajal, mil pärn veel ei õitsenudki, alles nupukesed olid küljes.
Olen näinud juuli alguses müüdavat mett, mille kohta silt ütleb: värske kanarbikumesi Eestist.
Olen näinud tumeda meega täidetud meepurke rivis, ees silt: mesikamesi.
Märgistamise vead
Eraldi teema on sildid. Või õieti nende puudumine. Ilma siltideta mett pakutakse laatadel massiliselt. Vahel on purgil küll silt, kuid printerist välja lastud ja vigases eesti keeles, millel puuduvad tootja andmed. Või pole märgitud netokaalu. Laatadel on sage pilt ka see, et purgid on erineva kaaluga, silmanähtavalt mõnes vähem sisu sees kui teises.
On müüjaid, kelle kohta ma tean, et tal pole PRIAs ainsatki mesilaspere arvel – aga müüb laatadel „oma“ mett.
Ostjad küsivad aeg-ajalt ka minult: kuidas ma tean, et see on teie mesi ja see on tõesti ehtne? Et te pole seda mõnelt kokkuostjalt saanud ja purkides on taevas-teab-mis? Olen vastanud, et mul on andmed etiketi peal, minu mesilaid võite vaadata PRIA kaardilt – ja ma olen käinud aastaid müümas. Petisena ei söandaks ma ju samasse kohta tagasi tullagi.
Kuidas lahendada?
Ma arvan, et laatadel müüdav kaup, mesi sealhulgas, peab olema tõhusamalt jälgitav. Kahjuks tundub, et meemüüjate seas ei ole laialt levinud teadmine, et kui oled ettevõtja, kes käib laadal müümas, on korrektne teha teavitus PTAle. Jah, kui oled väikeses koguses mee esmatootja ning pakud mett ühekordselt, näiteks külalaadal, avatud talude päevadel või kodust naabrimehele, võid mett müüa niisama.
Aga kui sul on peresid rohkem kui 15 ning sa käid järjepidevalt laatadel müümas, tee PTAle toidu jaekaubanduse majandustegevusteavitus. Selles on muuhulgas kirjas toidu käitlemise koht ja müügikohad. Ka laadakorraldajal on õigus seda teavitust kontrollida või suunata teavitust tegema.
On avalik saladus, et meemüüjaid väga tihti ei kontrollita, esiteks ei jõuta seda teha ja teiseks ei kuulu mesi ametnike sõnul nende toiduainete hulka, millega kiiresti „midagi hullu“ toimuda võiks. Kuid laadamüüjate hoolimatus, teadmatus või sihilik petmine ei peakski jääma vaid ametnike ja korraldajate lahendada, ka teised müüjad ja ostjad saavad sellele tähelepanu pöörata. Ja ostes saab teha valiku korralikult märgistatud mee kasuks, mille purgil on korrektne silt koos mesiniku andmetega. Kaup, silt ja müüja olgu ausad!
* Sirje Mölder jagas oma mõtteid ajakirjas Mesinik.