Hüpe keskaega: teadlased uurivad ja jäljendavad Karulas söepõletust ja rauasulatust
(8)Karula rahvuspargi piirimail algasid keskajal rajatud söemiilide väljakaevamised. Lisaks toimub kaevamiste ajal rauasulatuse eksperiment, kus kasutatakse ajaloolist tehnoloogiat.
Väljakaevamisi juhivad Tartu arheoloogia osakonna ja Eesti Maaülikooli keskkonnakaitse ja maastikukorralduse õppetooli teadlased.
Söepõletamise ajalugu
Miiliahi ehk miiliauk on Vikipeedia andmetel puusöe saamiseks kasutatav valdavalt maasse kaevatud auk, milles puude põletamisel õhuhapniku ligipääsuta (nimetatakse miilimiseks) tekib puusüsi. Suurtes kogustes söepõletamine oli algselt tavaks mõisates.
See, kas söed on valmis, tehti kindlaks rauast oraga torkides. Miiliahju jahtudes tõsteti mättad pealt ning võeti söestunud puupakud välja. Kui põletamine õnnestus hästi, olid kõik puupakud niisama terved, kui ahju pannes ja täielikult söestunud.
Kui puupakkude mõlemad otsad olid miiliauku asetades katmata jäetud, tehti tuli puupakkude lahtijäetud kohtadesse. Seejärel, kui otsad olid söestunud ja arvati, et tuli juba keskele ulatub, kaeti ka otsad liivaga ning löödi terava vaiaga miiliahju lakke auke. Nende aukude kaudu väljus ahjus tekkiv suits tugeva joana.
Võimalik oli ka variant, mille puhul pisteti miiliaugus asunud latid alt põlema ning alles seejärel kaeti ahi pealt kinni ja jäeti latid söeks hauduma.
Parimaks söematerjaliks peeti hästikuivanud männipakke, kuid nende puudumisel kasutati kuuske. Üheks põletamiseks kulus umbes 5-6 hobusekoormat puitu.[2]
Eestis kadusid miiliahjud kasutusest 20. sajandi alguses, kuna sepatööl hakati miilisöe asemel kivisütt kasutama. Tänapäeval on mõnes Eesti paigas hakatud uuesti miiliahju kasutama ning nõnda on valmistatud grillsütt.
Uuritakse ka rauasulatamist
Eesti Maaülikooli keskkonnakaitse ja maastikukorralduse õppetooli vanemlektor Pille Tomson ütles, et Eestis on söepõletust vähe uuritud. „Eelmise aasta lõpul avastati Karulast üheksa kuhjakujulist maapealset söemiili, mis on dateeritud 15. sajandisse. Lisaks on ümbruskonnas arvukalt auke, mis on jäänud maa-alustest miilidest,“ sõnas Pille Tomson.
Söemiilide uurimine võimaldab teadlastel teada saada, mida kasutati Eestis muinasajal ja keskajal metallitööks ja rauasulatuseks.
Kaevamiste ajal 5.-6. juulil toimub Karula rahvuspargis Hallimäe talus ka ajaloolise tehnoloogiaga rauasulatuse eksperiment. „Kasutame selle käigus Valgamaal Korijärve küla lähedalt Raualaanest korjatud rauamaaki. Täna hakatakse ehitama rauasulatusahju ja homme läheb rauasulatus lahti. Selleks kasutame Hallimäel traditsioonilisel viisil miiliaugus põletatud sütt, mis on maapõues n-ö küpsenud juba nädal aega,“ selgitas Pille Tomson teadlasrühma tegevusplaani.
Pille Tomson väljendas heameelt selle üle, et arheoloogiline ja ökoloogiline pool saavad teadusuuringus sellisel viisil koostööd teha. Tema enda uurimisteemad on seotud ennekõike ökoloogiaga, sest söemiilid on ka väärtuslikuks infoallikaks metsade uurimisel.
„Mujal Euroopas on miilidest jäänud sütt kasutatud metsade liigilise koosseisu muutuste uurimiseks, Eestis on selline uuring esmakordne. Saame teada, millised puud siin aladel varem kasvasid ja mida põletati. Me ei ole varem uurinud ka seda, kuidas on söepõletus muutnud näiteks mullastikku ja mis juhtub taimkattega ja metsakoosseisuga, kui söe kontsentratsioon on mullas väga suur. Praegu teemegi siin taimkatteuuringuid,“ kirjeldas Pille Tomson Eesti Maaülikooli teadlaste uurimissuundi Karulas.
Väljakaevamisi rahastatakse projektist „Raua päritolu määramise alusuuring Eestis“, mida rahastab Haridus- ja Teadusministeerium.
