Pikne kui jumala sõrm: põlenud kirik ja pääsenud keiser

Meie esiisadele tundus välgulöök alati jumaliku valikuna. Lehed kirjutasid, kuidas pikne tappis vankri peal sõitnud perest ainult perepoja. Või kuidas äikese ajal ukse peale suitsetama läinud mehe viimased sõnad olid: „Ega mina äikest ei karda.“

Välk on meie ajakirjandust paelunud selle lätetest alates. Juba 1806. aastal ilmunud esimeses maakeelses ajalehes – Tarto maa rahwa Näddali-Lehes – on uudiste hulgas teateid pikseõnnetustest.

Kuna valdavalt tõlgiti ses lehes saksakeelset Dörptsche Zeitungit ja üle kahe kolmandiku kirjutistest vahendasid välismaal toimunut, olid ka kirjeldatud õnnetused piiritagused.