Sellesuvine umbrohupeenar

Umbrohtusid inimene naljalt ei salli. Ainult mõnele harvale ilusate õitega lillele tehakse erand, eeskätt rukkilillele ja moonile. Või siis ka neile, mida kõlbab suhu pista.

Imelikul kombel kipuvad kõige tavalisemadki üheaastased põlluumbrohud aedadest kaduma. Kui enam köögiviljapeenraid ei pea, siis neil õiget asu pole. Iluaia püsikute alal ja kiviktaimlas, kus pidevalt sügavat läbikaevamist ei toimetata, elavad pigem teist laadi umbrohud. Nõnda olen ka ise kunagised nii tavalised põllutaimed vahepeal peaaegu unustanud. Ometigi ei ole nad teps mitte hävinud. Seemned tukuvad mullas ja lihtsalt ootavad kannatlikult oma aega.

Üks selline ajaaken avanes neile tänavu. Kevadel juurisin välja hekijupi ja teisaldasin selle mujale. Maha jäänud augurivi täitsin aiaservast toodud mullaga. Sinna asenduseks muude istikute istutamine jäi aga venima. Kuna loodus teadagi tühja kohta ei salli, lõi must maapind peagi haljendama. Esimese hooga tormasin va maltsa ja rakvere raipeid välja tirima. Kui ühtäkki avastasin, et umbrohud on ju iseenesest vägagi huvitavad, nii harva kui neid üldse näeb. Ja pealegi on mõnel neist oma ilu täitsa olemas.