AVATUD TALUD 2024 | Kaina talu peremees: Põllumajandusega on nagu nõukogude armeega: teeb kas meheks või sandiks
(1)Saue vallas Vatslas asuvas Kaina talus saab kõike, mis üks inimene lihaveistest, nende kasvatamisest ja iseäranis nende söömisest, teada võiks. Ja suisa peaks.
„Muska, tule siia!“ hüüab Kaina talu perenaine Evelin oma mehele, et too võtaks vastu sisse sadanud külalised ja tema ise saaks minna koju tooma Lakit (kes on koer ja kes suurest rõõmust ajama pani).
Muska ehk Andrus Kimask tuleb uksele, nägu naerul. Toetub kargule.
Mis juhtus? (mitte koera, vaid peremehega)
„Nagu nõukogude armees, tead... Teeb kas meheks või sandiks. Meil põllumajanduses on sama asi.“
Noh, mis sust siis sai?
„Tegi sandiks, näe.“
Asi nii. Mõned kuud tagasi juhtus, et üks veis jäi värava ja seina vahele kinni, sattus paanikasse ja lükkas peremeest - kao eest!, aga pani niisukese hooga müksu, et Andrusel puusaluu pilbasteks.
Pärast operatsiooni lõi Andrus silmad lahti, nägi arsti ja teatas: kus mu telefon on, mul vasikas vaja KOHE vastu võtta. Arst oli öelnud: te olete hull, mis vasikast te räägite!
Varem tegi peremees kolme mehe jagu füüsilist tööd, nüüd on eeskätt aju, õpetaja ja autojuht. Ja avatud talude päeval Kaina talu esitoitlustaja.
Kes Harjumaal Vatslasse satub, arvestagu heaga, et Kimaskite pere südamed ja uksed on valla.
Aastaid on neil olnud hitt number üks (ja seegi kord) – safarikäru. Käru kujutab endast suurt raudvõrega järelkäru, mis pannakse auto taha, inimesed istuvad sisse ja sellega vuratakse ringi.
„Mõni laseb kolm korda sellega ringi, nii meeldib,“ ütleb peretütar Anett, kelle sõnul sai eelmisel aastal talude päeva raames vastu võtta oma kahte tuhandet inimest, aasta varem oli rahvast veelgi rohkem.
Tema abikaasa Echo avaldab lootust, et õnnestub õigeks ajaks sättida valmis võlumets, omapärane valgustatud tunnel, kuhu on safarikäruga täpselt paras maa sõita.
Elamustest kõneledes... No siis veel kui Kossa! Tema on Šoti mägiveis, kes on siin koduloom - ja mitte ilmaski ei saa ta lihaks - ja kelle sarved on kaks meetrit laiad.
Nii ütleb ema Evelin. Et on kaks meetrit.
Ei, nii palju ei ole, sekkub Andrus.
No on ikka küll, leiab Evelin.
Ja siis leitakse koos: ah, pane kirja, et kolm meetrit on.
Superstaar Kossa sündis keel suust väljas ja teda pidi lutitama. „Ta hakkas mind oma emaks pidama ja käis mul igal pool järel,“ räägib Anett ja patsutab Kossa sarvi, mis, muide, on soojad. Ja tõesti hiiglaslikud.
Vereringe toimib ju, selgitab ta lahkelt.
„Kossa on suurepärane lapsehoidja. Veistel on ju nii, et kui kari läheb sööma, siis keegi peab vasikaid valvama. Lapsed lükatakse muretult Kossa juurde.“
Selline on kümneaastane Kossa, autoriteet karjas, armastatud pereliige/koduloom ja meeldiv seltskonnategelane.
Kanu on ka. Eriti veetlevad on siidikanad, vahvad tutid peas. Ja on ka kukk, alfons.
Õudne naistemees, ütleb Evelin. Aga et just on sadanud, on hurmuri muidu imposantne soeng vajunud peadligi, samas on tunda tugevat sisemist pinget ja põlemist kanakarja valvamise ja enda esitlemise osas.
Praegu on talus järel 17 veist, mustad, sümpaatsed, läikivad, uudishimulikud.
Kui Andrus õnnetult viga sai, oli selge, et niisuguse kapaku ja töömahuga nagu enne edasi minna ei saa. Need, kes olid poegimas, ja ka vasikad, tuli müüki panna. Küll aga nuputab järeltulija oma kaasaga, kuidas endist hiilgust taastada.
Muide, toas on neil üks püüton. Perenaine üritab teda mannergust välja õngitseda, et teda näidata (Evelin: „Ta ei tee midagi, ta on kägistaja“) aga pallpüüton ei tule.
Mida siuke ka sööb?
Näidatakse sügavkülma, kus on kilekotis virn hiiri, käpad püsti, ninad roosad. Asjalood on nüüd nii, et püütoni ninaesine peab muutuma (kuidas ja milliseks, ei tea), sest loomakaitsjad ei pea õigeks, et kedagi kasvatatakse kellegi jaoks ärasöömiseks.
Kuule, Andrus, räägi parem, kuidas põllumehe elu Eestis on kah?
„Ma ei tea ühtegi lihaveisekasvatajat, kes sellest ära elaks... Liha me muidugi sööme. Leiva ja või toob majja naine, kes käib tööl. Võib-olla kui panustaks minimaalselt, siis elaks kuidagi ära, aga meie panustame siin ikka maksimaalselt.“
Kohe läheb lahti töö külaliste vastuvõtmiseks. Et ikka oleks, mida süüa ja head-paremat (veise grill-toorvorstid, pihvid-burgeid, suitsuvorstid jne) jätkuks ka koju kaasa osta.
Ja et heinapallitorn oleks olemas ja kindel.
Ning et tee iidse ohvrikivini (kus muistsel ajal käidi edukat põllumajandust soovimas) ja tammeni, mis on kasvanud läbi kivi, oleks värskelt niidetud ja lõhnaks nagu maa ja kodu üheaegselt.
Olete oodatud!
