Raja talu peremees: Helmed ei saa enam suud pruukida, nüüd läheb marjakasvataja elu ainult paremaks
(512)Kogenud põllumees arvab, et inimene PEAB hernest sööma. Muud ta võib süüa.
„Ventilaatoririhm läks katki, no kurat küll, palun väga vabandust,“ ütleb Raja talu pealik Gunnar Tärn esimese asjana, kui ta furgoonauto auto alt välja ilmub.
Elus on seadus, et kui jama juhtub, siis ikka sel ajal, kui oleks sada muud asja teha, ja kui juhtub, siis kõik korraga.
Meile aga üldiselt tundub paik kenasti avatud talude päevaks valmis olevat.
Gunnar ütleb, et valmis muidugi, sest juba kümme aastat on rahvast päris ligi lastud ja näidatud, kuidas marjakasvataja elu-olu välja näeb. Tema naeratust klaaril palgel miski ootamatu mure juba naljalt ei pühi, sest eks 30 tegutsemisaasta jooksul ole kõike nähtud.
No vot, ütleb Gunnar, ja jalutab õue peal, käed seljal. Viitab vasakule – siin olid kanad, aga praegu ei ole, sest rebased viisid ära. Aga näete – ja tema käed liiguvad hops paremale –, veidi allesjäänud kanu on kolinud kindla katuse alla. Olevat rebasekindel.
Tegu on klassikaliselt kaunite kanadega, lumivalge sulega ja kena kobeda harjaga.
„Raja talu ei ole tavaline talu,“ ütleb Gunnar selle kommentaari peale.
Mis mõttes?
„See on teistsugune talu,“ vastab ta mõistatuslikult. „See on eriline talu, kus kasvatatakse marju.“
Erilisus seisneb tema sõnul selles, et kogu aeg nuputatakse, kuidas saaks veel paremini. Et olla konkurentsivõimeline. Ning mis moel toimida, et saagi saaks inimesed, mitte mingid kahtlased kahjurid, kes tahavad ampsu (ja mitte väikest) igast võimalikust mammust.
Üle õue paneb uhkel sammul üks omapärane olevus: karvutu sfinksi tõugu kass.
Mis elu elab meie üks staažikamaid marjakasvatajaid?
Gunnar leiab, et marjakasvataja elu saab nüüd küll ainult paremaks minna, sest Helmed ei saa enam nii palju suud pruukida kui varem. Helmed nimelt ei teadvat põllupidaja elust mitte kui mitte midagi! Ja Gunnar, ta tunnistab, on ikka veel pahane, et üks aasta ei saanud Ukraina tööjõudu kasutada, see tõik ei mahu talle siiani pähe.
Vaatame vaarikapõldu, oksad marjade raskuse all kaardu. Hernepõld on eemal, sinna ei ole tal praegu aega minna. Raja talu peremees, pilk kauguses, ütleb: „Inimene peab hernest sööma, selles on kõik eluks vajalik sees.“
Ja inimesed söövadki. Aastatega on Gunnari sõnul rahvas siia tee leidnud. Marjaaeg toob ikka hulganisti ostjaid.
Et elab siis hästi ära?
„Ma saan penssi ka.“
A pensist siis vist ära ei elaks?
Ohkab. „Kui sa oled elanud nii kaua kui mina, siis ... tead ... tulemus on tore. Kuigi marjakasvatus on väga pingeline. Inimesed ei kujuta töömahtu ette!“
Vaarikad olevat see aasta kosunud ilusti, mitu aastat olid õnnetud.
„See on praktiliselt ainuke vaarikas Eestis, ülejäänud Eesti on vaarikata,“ teatab ta. Nii kaugele, kui silm ulatub, on kaunid puhtad read, küljes vaarikad kui rubiinid.
Aga kas kurdetakse ka, et kallis on?
Gunnar sõnab: „Kallis on siis, kui paned käed ümber armsama...“ Ja saab veel kallimalt, mindagu Balti jaama turule ja saab.
„Vaata nüüd mustikat,“ ütleb Gunnar, painutades veidi kultuurmustika oksa, mille küljes on valged mammud. „Oi, see annab hea saagi,“ imetleb Gunnar oma meeskonna töö ja looduse koosmõju.
Heal päeval on tal siin 20 abilist tööl. On ka vange tööle toodud (kui teisi polnud võtta), aga nende tööd Gunnar üleliia kõrgelt ei hinda.
Eelmisel aastal oli Gunnaril üks õudne hetk. Külm näpistas vaarikal õied ära. „Eluisu võttis ära, vaatad, ilusad õied, ja tuleb külm, kõik kadunud... Aga ilmad, ma pean ütlema, on läinud soojemaks ... ja imelikumaks. Vanasti said näiteks maasika peale jaani, nüüd juba juuni algusest.“
Septembris saab jubedam rügamine otsa ja siis võib jalad seinale visata, uueks hooajaks valmistuma hakata.
Praegu aga tehakse ettevalmistusi külaliste tulekuks. Seks puhuks avatakse kohvik, kust saab sööki ja jooki ja priimat pannkooki ... maasikamoosiga. On kohvi, morssi ja muud kraami. Ja otse loomulikult hernest, vaarikat, rabarberit ja maasikat.
Hiljuti pani Gunnar tiiki kalakesed, kes küllap külaliste saabudes uljalt lupsu löövad. Päris tore oleks kalu silmitseda ja maasikaid nosida.
„Jaa, kuigi Tartu teadlased tegid kindlaks, et magusaim on Polka, on ka Malviina – see on meil praegu – väga hea. Sellised ... maasikalikud maasikad on, intensiivse maitse ja kauni kujuga.“
Nägemiseni!
