SUUR INTERVJUU | Andrus Merilo: kui viie aasta pärast pole Venemaad suudetud korrale kutsuda, siis oleme kõike täiesti valesti teinud
(38)„Nõrkust me praeguses olukorras välja näidata ei tohi, mitte mingi hinna eest.“
„Olude sunnil tuli kaitseväe juhataja ametikoht vastu võtta varem kui plaanitud.“
„Ilu üksi ei päästa maailma, aga armastus võiks justkui päästa.“
Kaitseväe juhataja, kindralmajor Andrus Merilo astus tegevteenistusse, sest nägi reklaami „Liitu meiega, näed maailma!“. See reklaam ei valetanud. Ta ongi maailma näinud. Nüüd, kui Merilo ütleb, et iga päev käib töö selle nimel, et Eesti oleks paremini kaitstud, siis see mitte ainult ei kõla usutavalt, vaid annab kindlust.
Kuidas rääkida praegusest olukorrast nii, et see ei hirmutaks?
Hirmu külvamine pole kunagi olnud kaitseväe ega minu eesmärk. Hirmu tekitab teadmatus.
Tuleme lihtsate asjade juurde – kõik me oleme tundnud hirmu eksami ees, aga kui oleme hästi õppinud, tunneme seda vähem. Hirm tuleb sellest, et me ei tea, mida oodata. Kui me oleme valmistunud, on hirmu vähem. Niisamuti on ka sõjahirmuga. Meeldib see meile või mitte, meie naaber on sõjaline agressor. Minu sõnum on väga lihtne: hirmu ei tohi tunda.
Tuleb aru saada, mis olukord on?
Jah. Meediamaailmas on infot piisavalt palju, et aru saada: julgeolekuolukord on pehmelt öeldes ärev ja aina keerulisemaks läheb. Siin ei ole midagi vaja karta, tuleb teha kõik endast sõltuv, et potentsiaalne agressioon meie suunal ära hoida. Ja kaitsevägi ongi Eestis selleks, et see agressioon ära hoida.
Meie ülesanne on muuta sõjaline agressioon teostamatuks. See tähendabki valmisolekut Eesti riiki kaitsta. Ja kui algab sõda, siis tuleb see võita.
Just nimelt võidule pühendumine ongi see, mis hakkab hirme vähendama. Me harjutame oma sõjaaja ülesandeid, suurendame kõigi kompetentsi. Me peame olema valmis igasugusteks ootamatusteks, aga karta ei tohi, sest hirm on nõrkuse märk. Ja nõrkust me praeguses olukorras välja näidata ei tohi, mitte mingi hinna eest.
Olgu. Vaadake nüüd, kindral, milline lugu: kohtasin teie valveruumis kolleegi, ajakirjanik Rainer Kerget Õhtulehest. Kavalalt naeratades ütles ta, et rääkis teiega enne mind. Me oleme 25 aastat tuttavad olnud. Teie saite selle ajaga kindraliks, meie oleme ikka ajakirjanikud.
See kindraliks saamise aeg on natukene pikem.
