Urmas Glase: iga mets pole korilasele

Keskmise kaaskodaniku tajuvälja jõuab mets jõulukuuske otsides, piknikul või loodusretkel, avastades, et keegi on kodulähedase akude laadimise lemmiksalu lagedaks tõmmanud, või mis peamine – seene- ja marjakorjamise hullusest haaratuna.

Uusmütoloogia vaimustuses nimetame end metsarahvaks ja kipume sinna samasuguse õhinaga nagu see kild meist, kes peab end mererahvaks ja naudib rannikul piiramatut vaadet, sest värske õhk teeb vabaks.

Tihti hinnatakse oma vaimusilmas metsa ökoloogilist, religioosset või esteetilist väärtust, unustades, et iga jalatäis konkreetset laant, palu või nõmme kuulub mõnele inimesele, juriidilisele kehale või riigile, kes seda majandab.

Mõne päeva eest lugesin ühes sotsiaalmeediagrupis korilase solvumismaiguga postitust, kuidas 40 aastat seenekohta enda omaks pidanud inimene kohtus metsaomanikuga, kes ta minema juhatas. Kusjuures metsaomanikust rääkis ta põlastavalt jutumärkides.

Metsa minnes on mõistlik teadvustada, et omand on jätkuvalt püha ja puutumatu, ning kui on kavas metsaande koju tuua, tasub endale ette selgeks teha reeglid, kas minnakse igaüheõigusega kaetud riigi- või piiratud tegevusvabadusega erametsa.