METSAMAJANDAJATE KONKURSS 2024 | Olla metsaomanik Lahemaal on suur väljakutse

Rando Nooska ei soovita enam oma lastele metsandust õppida, sest kasvavad looduskaitsepiirangud ehk ei lasegi enam tulevikus metsa majandada. „Kevadine metsamajandajate meeleavaldus näitab, et metsaomanikud on viidud pea viimse piirini,“ leiab ta.

Nooska kuulub Lahemaa maaomanike seltsi, mis on asutatud oma õiguste eest seismiseks. Lahemaal asuvad Nooska metsaalad on Natura 2000 kaitse all. Uuendusraie, sealhulgas turberaie, on praktiliselt keelatud kaitsealadel, ja ametnikud soovitavad pigem võtta sanitaar- või harvendusraie teatise, ometi on just turberaied mõeldud looduslähedaseks metsamajandamiseks.

Konkurss PARIM METSAMAJANDAJA 2024

Kandidaat nr 1: Rando Nooska

Nõmmeveski, Kuusalu vald, Väikevälja põlistalu.

Kuulub Rakvere metsaühistusse, millel on ka PEFC sertifikaat.

Metsamaad on 55 ha Lääne-Virumaal ja Harjumaal.

Metsamajandajate konkurss toimub juba 31. korda ning seda korraldab Eesti Erametsaliit. Võitja valib žürii, tulemused kuulutatakse välja 24. augustil Pärnus Kogu Pere Metsapäeval.

Maaleht on konkursi meediapartner ja lugejad saavad valida veebis 15.-22. augustil oma lemmiku.

Kõik talu rohumaad on pärandniitudeks määratud, kus nii kündmine kui metsakasvatus on keelatud. „Milleks üldse omandireform tehti, kui nüüd maa võõrandatakse?“ küsib Nooska ja lisab, et metsaomanikud elavad hirmus, kas ka toetused ära võetakse. Näiteks sel aastal kaitsealadel noorendike hooldamiseks enam toetusi ei saa, istutamist ning hooldamist neil aladel seni veel toetatakse.

Läinud aastal heinamaale metsa istutades avastasid ametnikud, et tegemist on pärandniiduga, kuhu puid kasvama panna ei tohi ning Keskkonnaamet algatas haldusmenetluse. Nooska küsis niiduks määratud ala inventeerimisandmeid, et saada teada, mis loodusväärtused seal siis on. Talle vastati, et inventeeriti aastal 2012 ning nii vanu andmeid enam alles ei ole. Lahemaa metsaomanike kogemus näitab, et ainus viis oma õigusi kaitsta ongi iga piirangu kohta andmeid küsida, sest mõnel puhul selgub, et inventeeritud on valesti või sootuks metsas käimata ja nii on võimalik piirangutest vabaneda ning metsa edasi majandada.

Nooska sõnul ei teagi tavainimene, kust oma maale seatud piiranguid üldse vaadata. Erinevad süsteemid, nagu Maa-ameti kaart, looduse infosüsteemEELIS ja metsaportaal, annavad erinevat teavet kaitsealade kohta ning ka erinevad Keskkonnaameti osakonnad arvestavad erinevaid kaardikihte. Nii võibki juhtuda, et mis metsaosakonna meelest on keelatud, on looduskaitse osakonna arvates lubatud või vastupidi. „Väiksemad ametnikud ei tea ise ka, millist kaarti vaadata, ja maaomanik peab ise uurima, kas ta on mõnd seadust rikkunud,“ ütleb Nooska.

Nooska kinnistule Virumaal tehti hiljuti ka metsise kaitseala, millest teavitati teda esmakordselt telefonisõnumiga. Piirangute põhjust peab siiski ise uurima. Teavitamist lubas Keskkonnaamet sel suvel, varem sai metsaomanik oma maa loodusväärtustest teada alles raieteatist võttes.

Rando Nooska on metsaomanik, kelle teadmised pärinevad nii Luua Metsanduskoolist kui ka talumehe tarkusest. Ta on varem töötanud riigimetsas metsnikuna ning pärast kooli lõpetamist asus elama oma vanaema tallu, mille juurde kuulus ka osa pragustest metsavaldustest.

Nooska on pühendunud säästlikule ja jätkusuutlikule metsmajandamisele, tegeledes oma metsas uuendus- ja hooldustöödega, nagu istutamine ning erinevad raieliigid.

Tihedalt noori kuuski täis pikitud ala ei meenuta kuidagi eelmise aasta lageraielanki – seal on kasvama jäetud kuuse järelkasv, mis viljakal maal on elujõuline. Komisjoni liikmed loevad kokku puu- ja taimeliike ning tõdevad, et elurikkust siin jagub.

Maaparandustöid on Nooska oma maadel teinud vaid käsitsi, kohendades mõnda vana kraavi. Lisaks metsandusele tegeleb Nooska talu ka jahindusega ning talul on väike saekaater. Puhkemajandus on pere kõrvaltegevus, pakutakse sauna ja kanuutamist.