METSAMAJANDAJATE KONKURSS 2024 | Sellest metsatalust ei tahaks jalad eeski ära minna
(1)Agur Paisu on kogenud metsaomanik, kes on metsa majandamisel teinud kõiki vajalikke töid – mõnikord õnnestunult, mõnikord ka eksides. „Kui mets tundub lootusetu, siis mine viie aasta pärast uuesti ja kõik on hästi,“ ütleb ta.
Paisu metsa valdustes asub umbes 4 hektarit Natura 2000 ala sealhulgas ka elamu hoovis, mis paikneb Kasari jõe ääres. Ta on välja arvestanud, et Natura toetust saaks ta 140 aasta jookasul sama palju kui kohe raiudes, ilma inflatsiooni arvestamata.
„Keegi peaks minuga arutama, mitte ütlema, mida võib ja mida ei tohi,“ lisab Paisu, viidates vajadusele parema koostöö ja dialoogi järele looduskaitsega. Ta tunneb, et metsaomanik ei saa avaldada kogu teavet oma loodusvarade kohta, kuna see võib tuua kaasa väliseid otsustajaid ja täiendavad piirangud.
Paisu sõnul olid 100 aastat tagasi kõik need maad heina- ja karjamaad. „Mets on protsess, mis ei saa kunagi otsa,“ rõhutab ta. Viimase kümne aasta jooksul on Paisu aktiivsemalt oma metsa majandanud, lootuses, et tulevikus oleks selle kvaliteet parem. „Tööd tuleb teha nii, et pärast oleks hea meel vaadata,“ ütleb ta.
Paisu peab end tasakaalukaks ja ettevaatlikuks tegutsejaks. Suuremad raied on ta teinud metsaühistu kaudu, kuid sanitaarraied, hooldustööd ja istutused on tehtud oma perega. Istutustöödeks on ta maapinna ette valmistanud kopaga. „Lapid ei ole reas, hooldamisel on neid raske leida, tuleb kohe jaole saada,“ selgitab ta. Istutustihedus on hõre, mis lubab looduslikel puudel juurde kasvada.
Hästi on kasvanud ise kasvatatud sanglepa taimedest alad. Aga ka teistes kohtades looduslik uuendus, nagu haab ja kask – seal polnud mõtet istutada, sest tugev rohukasv oleks istiud lämmatanud.
Paisu on hoolitsenud, et valgustusraiel jääks mets oleks tihedam, et vältida lumevaalimist. Valgustusraietee käigus on ta metsa muutnud mitmeliigiliseks ja tammede ümber jätnud võsa, et põtru eemal hoida. Loometsas on ta istutanud ja pritsinud ulukitõrjet, kuid hooldada pole olnud vaja.
Sel aastatuhandel on Paisu oma metsas raiunud kokku 4000 tihumeetrit puitu. Tema kinnistut poolitab jõgi, mis teeb liiklemise keeruliseks, kuigi linnulennult pole kuskile üle kolme kilomeetri.
“Lapsena mõtlesin, et kes siin tahaks elada, nüüd ei taha siit jalad eeski minna,“ tunnistab Paisu. Kinnistu kinkis talle üks vanem sugulane, paludes seda korras hoida.
Alguses pärinesid Paisu teadmised kodust, hiljem teistelt metsaomanikelt ja raamatutest ning internetist. Eesti Maaülikoolis omandas ta bakalaureusekraadi metsamajanduse erialal. „Kõige parem õpetaja on elu ise – tuleb lahtiste silmadega ringi vaadata,“ usub ta.
