Eestlane Oleg Ukraina rindel: ükski tibla ei saanud minu lõksudest tervelt läbi. Mitte ükski
(67)Peipsi ääres Varnja külas üles kasvanud ja koolis käinud Oleg Kolevatov sõitis Ukraina rindele 2023. aasta veebruaris pärast seda, kui tema ukrainlasest sõber rindel surma sai. Ukraina merejalaväes tunti teda kutsungi Estonets järgi.
Oled mõne nädala jõudnud Eestis tagasi olla. Kas sõjalõhn on ninast läinud? Mis lõhn sõjal üldse on?
Ainult üks lõhn. Laibalõhn. See ei lähe nii kergesti meelest.
Vaata ... päris palju kordi oli nii, et pidime ka sööma laipade peal. Kõik kaevikud on neid täis topitud. Laibad pannakse sinna, seal on väiksem tõenäosus, et nad pihta saavad. Kui näiteks miin kukub laiba peale, siis lendab kõik see p*sk laiali, see on väga halb.
Kaevikusse kokku korjates on lihtsam matta ka?
Jah, muld peale ja kõik.
Ukrainlased enda hukkunud ikka korjavad ära?
Muidugi, kui selleks on vähegi võimalust. Kui olukord eesliinil kohe seda ei luba, siis korjatakse hiljem. Venelastel on täitsa ükspuha. Karjuvad, et omasid ei jäta – no oleme näinud, kuidas ei jäta. Metsade vahel, põldude peal ... seal on neid nii palju. Zaporižžjas oli nii, et ees on miiniväli, nemad lihtsalt marsivad ja marsivad järjest sinna peale. (Irooniliselt.) Selline omapärane demineerimisvõte...
Tagasi minna nad ei julgenud. Vangi langenud mehed ütlesid, et selle eest pannakse eluks ajaks vangi või tapetakse kohe kohapeal ära.
Oled ka vange võtnud?
Oota, ma näitan sulle... (Näitab fotot, millel põlvitab vanem mees, silmad sidemega kinni, sigaret suus.) Ukraina passiga tibla, pärit Krimmist. Oli väike tulevahetus, algul tulistas meie poole, siis viskas relva ära. Mina sain üksuse juhilt käsu vang üle võtta. Hakkas muidugi kohe seletama, et pole relva hoidnud ega tulistanud, kuigi relv tal oli ja tulistas ka.
Andsite ikkagi lahkelt suitsu?
Sest meie pole nagu nemad. Aga ukrainlased on ikkagi päris vihased nende peale, meie omasid on seal surnuks piinatud. See mees ka tee peal kukkus natuke ... vastu puud. Aga jäi ellu. Sest meie poisid on ka seal vangis ja me tahame, et nad tuleks tagasi.
See on kindel fakt, et piinatakse?
Jah. Üks viis on see, et pannakse meie poisil jalad pahkluuni vette, antakse elektrit. Poissi hoitakse seal nii kaua, kuni lõpuks tulevad silmad välja. See põletab ju kohutavalt.
Sina räägid meedias oma näo ja nimega. Hirmu pole?
Ei ole. Otsustasin kohe, et mina ennast ei varja. Pole põhjust.
Läksid sõtta tsivilistina. Tagasi tuled poolteist aastat hiljem merejalaväelasena. Kuidas nii läks?
Mul oli Eestis ukrainlasest sõber, kasvasime temaga väga kokku. Loomulikult läks ta oma kodumaa eest võitlema. Kui 2023. aasta veebruaris tuli uudis, et ta hukkus rindel, siis kaks päeva jõin. Seejärel sõitsin Ukrainasse ja astusin väkke, tundsin, et pean seda tegema.
Väljaõpe läks nii hästi, et ukrainlased pinnisid mind pidevalt, nad ei uskunud, et mul mingit varasemat kogemust ei ole.
Minu jaoks oli aga kõik kuidagi lihtne ja loogiline, vaatan relva, juba saan aru, kuidas lahti käib, kuidas hoida. (Muigab.) Selgus, et mul on loomulik anne.
Kui esimest korda tankitõrjerelvast lasin, läks kohe täppi.
Minu väljaõpe oli kolm kuud, treening oli pingeline. Olen alati sporti teinud, füüsiliselt tulin toime. Nägin küllalt palju noori, kes kurtsid ja hädaldasid. Täitsa piinlik! Samas oli meie üksuses 62aastane mees, üsna suur kõht ees, aga kus alles jooksis koos meiega täisvarustuses! Üldse ei piiksunud, et ei jaksa! Tegi noortele igas asjas silmad ette.
Sinu kutsungiks sai armees Estonets ehk Eestlane. See tuli kuidagi iseenesest?
(Naerab.) Nojah, see ma ju olen! Nad imestasid seal muidugi selle üle ja palju oli seletamist, sest räägin nii vene kui ka ukraina keelt, samuti eesti ja inglise keelt. Selliseid teisi merejalaväes ei olnud.
Mis kodus su minekust arvati? Oled siiski vene perest ja Eestis on neid mitmesuguseid.
Isa ehmatas algul ära, kui ütlesin, et lähen sõtta. Arvas, et lähen tiblade juurde. Teatas, et kui nii, siis lööb mu ise maha! (Naerab.) Ma algul Ukrainast kodustega ei suhelnud, ei tahtnud lihtsalt. Aga kui oli esimene tõsisem lahing, helistasin isale. Ta on ise Afganistanis olnud, tundsin, et pean temaga rääkima, ta saab ju aru, on seda ise läbi teinud. Isa oli algul päris kuri, et ma niimoodi ära kadunud olin, pärast seda suhtlesime tihedamalt.
Isa sai ka minu jaoülemaga tuttavaks.
Väljaõppelt määrati sind territoriaalkaitsesse, läksid algul Sumõsse, siis juba Hersonisse.
Jah, ja territoriaalkaitsest määrati mind ründepataljoni. Samal ajal otsis merejalavägi täiendust, pakkusin ennast ja sain käsu minna edasi Mõkolajevisse.
Ilmselt see otsus oli üks neist, mis mu elu päästis. Ründepataljonil oli selline ülem, kes saatis mehed oma pagunite pärast keset päeva rünnakule, mis tähendab kindlat surma. (Pahaselt.) Kes üldse saadab mehed keset päeva rünnakule? Ainult tiblad teevad selliseid asju! Rünnak toimub vara hommikul või hilja õhtul, kui on maksimaalselt hall ja on võimalik end rohkem varjata.
Droonide pärast?
Muidugi. Sõidad näiteks soomukiga, selle tagant tuleb selline tolm, et on kilomeetrite peale näha. Droon märgib selle ära, soomukil lastakse tulla natuke lähemale, kus miinipildujatel on juba märk sisse lastud, ja kõik.
Kuidas Venemaal varustusega praegu on?
Neil on seda piisavalt.
Olete muude riikide antud tehnikat ka leidnud?
Oleme. Korra puhastasime kaevikut, seal oli eraldi moonapeidik valgete Põhja-Koreast tulnud konteineritega, kus oli automaadi ja kuulipilduja laskemoon. Põhja-Korea raketi jäänused oleme leidnud.
On need kvaliteetsed?
(Mõtleb veidi.) Nendega saab tappa. Kvaliteet kvaliteediks, aga nad toovad endaga kaasa surma.
Juunis Ukraina rindel langenud Martin Jääger oli sinu lähedane sõber. Kuidas sellisest kaotusest üle saab?
Ei saagi. Mitte kunagi.
On sulle pakutud psühholoogilist tuge?
On pakutud. Aga sõjamehed saavad kõige paremini endaga hakkama sõprade toel ja tegutsedes.
Tänavu jaanuaris said oma sõjatee kõige hullema vigastuse ja imekombel pääsesid eluga. See juhtus Dnipro jõe paremkaldal Krõnki küla lähedal.
Jah, seal oli end sisse seadnud venelaste kuulipilduja, nad tulistasid meie paate, mis jõel sõitsid. Saime ülesande see likvideerida ja meile lubati selleks toetust droonide vastu. Läksime kuuekesi, lisaks paadijuht ja tema abiline. Lubatud katet me ei saanud, meid lammutati sel päeval täiesti laiali. Üks miin kukkus paadist meetri kaugusele, lööklaine oli väga tugev, killud paiskusid igale poole. Mina kukkusin paati, aga paadijuht sai kehasse mitukümmend kildu ja lendas jõkke. Droonid hakkasid veel lisaks moona alla viskama.
Karjusin poistele, et aerutame kaldale! Jõudsin veel paadi kinni siduda, et ära ei ujuks. Peitsime end puude alla. Kell kuus hommikul tuli tiblade droon, leidis meid üles ja kohe viskas granaadi. See kukkus umbes pool meetrit eemale, mu paariline sai suurema löögi enda peale, ma ise killu selga. Kaaslane hakkas karjuma, ütlesin, et ole vait, meid kuuldakse! Ta jäigi kohe vait, kuigi vigastused olid rängad.
Liikusime edasi ja leidsime üksteise peale kukkunud puutüved, pugesime nende alla. Kuulsime, kuidas droon meid otsib. Ja leidis ka. Kohe viskas granaadi, aga see plahvatas kõrgemal okstes. Kui tagasi tuli, siis kandis juba gaasigranaati.
See gaas oli nii vastik! Nüüdki on vastik, kui meelde tuleb... Ühe viskasid meist veidi kõrvale ja tuul viis gaasi eemale. Aga ega seal ka lollid ei istu. Teise korraga tuli juba kaks granaati ja need visati otse meie ette.
Mis see gaas teeb?
Põletab hingamisteed ära. Sa ei näe, ei saa hingata, võivad tekkida krambid, lõpuks oksendad ennast surnuks.
Kuidas sina siis siin istud ja sellest räägid?
Ma ei tea. Sõduril peab olema sõduriõnn. Kuus-seitse korda olen ise mõelnud, et nüüd on küll kõik, siit eluga välja ei tule, aga näe, ikkagi jäin ellu. Istun siin, räägin sinuga.
Seal puude all ka... Kui ta oleks visanud granaat F1 (Vene päritolu kildgranaat – B. M.), siis see lendab kaks sekundit, üks sekund on plahvatuseni, põgeneda ei jõua kuhugi. Kui visati gaasi, siis seal puutüvede all me enam hingata ei saanud, pugesime välja, kust keegi sai. Kõik oksendasime. Mina ei olnud söönud, polnud midagi oksendada, öökisin algul maohapet, siis verd.
Olin seal kummargil, silme ees virvendas, kuulsin, et pea kohal on droon. Ajasin püsti, näitasin näppu ja lasin Kalašnikovist paar pauku. Kahjuks pihta ei saanud.
Karjusin poistele, et muud võimalust meil pole, peame üle jõe ujuma. Külm. Sügav vesi, tugev vool.
Hakkasime kahekaupa minema. Algul kaotasime ühe mehe, siis teise. Kuulsin, kuidas ta palub abi, aga kui pead keerasin, oli juba kadunud. Ise hakkasin üsna kalda lähedal vee alla vajuma. Jaoülem hüüdis, et hakka ujuma, tuled toime, usun sinusse! Ja jõudsin. See polnud pikk maa, aga sel momendil oli see kohutav pingutus. Külm võttis kangeks. Kui veest tulin, kukkusin näoli porri.
Sealt läksime neli kilomeetrit veel edasi, vaevu liikusin. Pidin üle madala puutüve astuma, kukkusin lihtsalt ümber, jalad olid nii kanged, ei jõudnud tõsta. Siiani tulevad külmavärinad, kui sellele mõtlen.
Kui omadeni jõudsime, siis saime abi. Siiani olen väga tänulik ühele mehele, kes andis mulle oma särgi, sokid, jalatsid, sooja jope. Päriselt sooja sain alles Hersonis hospidalis.
Aga raviti sind lõpuks hoopis Tallinnas.
Jah, mind viidi algul edasi Odessasse, aga seal öeldi, et kild on nii sügaval, et nemad seda välja võtta ei julge. Siis aidati mind Tallinnasse ja siin tehti mulle operatsioon, sain taastumispuhkuse ja läksin tagasi. Seal on poisid, kelle eest vastastikku olime valmis elu andma.
See paadimees, kes mitukümmend haava sai, ujus ka välja?
Jah, ujus. Tema haavad ... no see oli kole. Igaüks võib ise mõelda, milline elutahe peab olema, et selline teekond läbi teha. Aga üks meestest, kes uppus, oli alles tulnud, tal oli laps sündimas, kõik hakkas just elus minema... Tema pere ei saa ka hukkunu eest määratud raha, sest kuigi ta uppus meie silme all, kuulutati ta teadmata kadunuks. Seda kahjuks tehakse. Tema poleks pidanud sellel missioonil üldse olema.
Kuidas sõjaväes olukord ohvitseride pädevusega laiemalt on? On räägitud juhtimisprobleemidest.
Seal näeb kõike. Ukrainas on võimalik ka paguneid osta, need on need kõige hullemad. Mees oli enne bioloog, nüüd on brigaadiülem ja mängib nii suurt sõjapealikku, et ei mahu ära. Annab mõttetuid korraldusi või kiusab sõdureid.
Näiteks poisid parkisid autod kohta, kus need jäid ühele kolonelile ette. Tema ütles, et see ei meeldi talle ja laseb neil rehvid läbi. Ise oli ta sõja esimestel päevadel mägedesse peitu jooksnud – no mida sellisest arvata?
Häda on ka selles, et pooled ohvitserid on Nõukogude armee taustaga, just nende pärast noored mehed hukkuvad. Sellest peab kindlasti avalikult rääkima.
Aga motiveeritud võitlejaid ikkagi on?
Piisavalt. Iga võitleja on motiveeritud tulema koju oma naise, laste, ema, isa või selle pere juurde, kes tal just on.
Sina olid üheksa kuud merejalaväes ja sealses luureüksuses. Millega tegelesite?
Luure tegeleb vaenlase positsioonide paljastamisega, suurtükitule korrigeerimisega ja vaenlase diversioonigruppide leidmisega. Ja ka lõkse tegime vaenlastele.
Kui hea lõksumeister sa oled?
(Muigab.) Väga hea. Ükski tibla ei saanud minu lõksudest tervelt läbi. Mitte ükski. Õppisin sapööridelt kogu aeg juurde ja võin öelda, et olen selles tõesti hea. Tean, kuidas ja kuhu midagi paigaldada. Sellest oli palju abi, kui olime operatsioonil Dnipro jõe saarestikus, kus pidime likvideerima vaenlase diversioonigrupi.
Pidime seal olema kolm päeva, millest sai 11.
Jäite ise lõksu?
Mitte päris. Paadimehed ei julgenud meile järele tulla, kartsid. Lõpuks tegi seda meie luureüksuse peameedik, kes lihtsalt hüppas paati ja sõitis meile järele. Aga jah, seal saarestikus oli keeruline olukord. Toit ja vesi said otsa. Üksus proovis meile suure drooniga vett saata, aga see ei õnnestunud, kõrgelt alla visates läks kõik katki. Pidime joomiseks vett klooriga puhastama, see oli üsna vastik.
See on soostunud saarestik, eks ole? Eestis kõlbab soovesi täitsa hästi juua.
Aga lagunevad laibad?
(Paus.) Jah, neid Eesti soodes ei ole.
Sealsamas juhtus üks selline asi... Meil oli vaenlasega kontakt. Tõusin püsti, hakkasin M4ga tulistama, ise karjusin: „Tiblad, tõmmake n****i, see on minu maa!“
Meie kuulipildur tõusis selle peale püsti, naeris kõva häälega, tal on selline tugev bassihääl! Ma tõesti kartsin, et ta saab kuuli. Viskasime kiiresti hulga granaate.
Samal ajal meie ülem rääkis raadiosaatjaga, kogu sidekeskus kuulis seda, kuidas ma karjun, ja hakkas kaasa elama.
Minu jaoülem, kutsungiga Fesruk, oli nii õnnelik, kui meid elusana tagasi tulemas nägi, et tal lihtsalt pisarad jooksid. Aga küsis esimese asjana, et kuulge, kes teil seal vaenlased kõik pikalt saatis.
Sellesama operatsiooni eest said ka Kuldse Risti.
Jah. Lisaks olen saanud veel kaks medalit.
Kui palju tegemist oli teil diversioonigruppidega?
Ikka oli. Venemaa õpetab järjest uusi üksusi välja. Ja nad kannavad sama vormi nagu meie.
Nii ei tohi ju teha.
Nad teevad palju asju, mida ei tohi teha.
Ja lisaks on tsiviilisikud, kes annavad vaenlasele infot. Mis neid motiveerib?
Neile lubatakse raha ja suurt raha. Tegelikult neile seda lubatud summat kunagi ei maksta, ainult lubatakse.
Kogu side on rindepiirkonnas jälgimise all – kui on peilingust näha, et keegi suhtleb teise poolega, siis minnakse uurima või saadetakse meid, oleme sellises olukorras kõige kiiremad.
Saime kätte ka päris vanu inimesi, kes andsid edasi teavet ja koordinaate. Üks mees oli end nii ära peitnud, et otsisime mitu päeva, leidsime üsna juhuslikult. Meie poiss pani ühes kohas kõndides tähele, et jalge all kõmiseb kahtlaselt. Hakkas uurima, selgus, et suvalise risu all on peidik, niisugune kelder, kus informaator ennast varjab. Vahepeal käis väljas, vaatas, kes ja kus on, andis märku ja puges siis jälle maa alla. Kui me ta üles leidsime, siis ta välja tulla ei tahtnud. Sinna ta ka jäi.
Tuleb mõista, et Ukrainal on nii sisemine kui ka väline vaenlane ning võitlus käib korraga kahel rindel. See on aga väga raske.
Sumõs oli vana memmeke, juba ühe jalaga hauas, aga ikkagi oli selle konksu otsa läinud, andis venelastele andmeid. Olime poistega poes, tuleb see memmeke, palub: poisid ostke leiba! Naised leti taga hakkasid lärmi lööma, et igavene jätis, tõmba minema! Seletasid, et näed, see inimene siin töötab koos venkudega! Ta oli teolt tabatud ja kinni võetud, aga mis sa teed niisuguse vanuriga? Hoiti paar päeva, lasti lahti.
Oled kasvanud Varnja külas, käinud Kolkja koolis, pärit vene perest, kannad vene nime. Meie räägime, et venelased on niisugused ja naasugused – see ei häiri sind? Ei tee sulle liiga, et paneme kõik ühte patta?
Absoluutselt mitte. Eesti on minu maa ja mina olen valmis oma rahvast kaitsma. Tegema kõike, et meie rahvas saaks elada rahus. Venelasi ei nokita ju niisama, nad on midagi teinud, et see ära teenida.
Meil on Lasnamäe, Maardu ...
... Narva, Ida-Viru. Mul on neist savi.
Aga kuidas nende inimesteni jõuda, kes füüsiliselt elavad küll Eestis, aga mentaalselt Venemaa infoväljas?
Nad muutuvad siis, kui saavad kõike enda peal tunda. Kui Vene väed tulevad siia, hakkavad tapma ja vägistama nende naisi ja lapsi. Siis nad saavad aru, et ...
... selline see vabastamine ongi?
(Emotsionaalne sõnavalang, trükisõnas koosneks tärnidest.) Kust see vabastamine on tulnud? Nii närvi ajab! Vabastavad elust, vabastavad elukohast, vabastavad kõigest, hävitavad kõike! No tõesti normaalne vabastamine!
See rahvus tuleb hävitada ja siis saame rahulikult edasi elada. Olen ammu saanud aru, et Venemaa on jumalast unustatud maa. On mõned suured linnad ja nende tagant algavad külad, kus pole sooja vett, pole elektrit, tänavate asemel on mülgas. Venemaal on hulk inimesi, kellel on sellest kõigest kõrini.
„Vabastatud“ ala Donetski oblastis:
Sul pole ka Ukraina suhtes mingeid illusioone, aga ikkagi läksid ja riskisid oma eluga.
Ma riskisin oma eluga, et oma hukkunud sõbra eest kätte maksta. Teiseks ma võitlesin laste, naiste ja vanurite eest. Ja kolmandaks ma vähemalt proovisin pidurdada tiblasid, et nad ei jõuaks meie juurde. Et meie lapsed saaks rahulikult magada ja sõda ei jõuaks siia.
Mõtted on veel Ukrainas?
Iga päev mõtlen oma kaaslastele, kes on seal. Iga päev. Ja ka neile, kes on hukkunud. Kui siin ukraina keelt kuulen, siis jääb kõrva. Kuulsin tänaval ukraina tüdrukuid rääkimas, ütlesin neile „Slava Ukraini!“. Nemad vastasid „Herojam slava!“. Ja uurisid, et kes ja kust. Ütlesin, et rindelt tulen nende kodumaalt... Ukrainlased ise ka ei tohi unustada, et neil käib sõda.
Mis nüüd edasi saab? Tagasi ei lähe?
Minu jaoülem ütles mulle, et olen omalt poolt selles sõjas võidu nimel hinna auga maksnud. Ja et ta lubas mu isale, et saadab mu elusana koju ning nüüd on aeg sõna pidada.
Ise tunnen, et mul on veel midagi Eestile anda. Loodan, et mu panust läheb vaja, selle nimel teen praegu järgmisi samme.
On olnud juhtum, kus Oleg oli meestega tagasiteel baasi ja kütus sai otsa. Raha polnud kellelgi.
„Eestis Ukraina võitlejatele raha koguv Ants Punning oli mind juba varem aidanud sihikute ning mitmete muude asjadega. Kirjutasin talle, et oleme hädas, ta tegi kohe mulle ülekande, saime tankida,“ kirjeldab Oleg. „Olukord oli seepärast selline, et auto oli isiklikult mulle antud sõitmiseks ja pidime sinna ise kütuse hankima. Aga abi on ka praegu vaja.“
Eesliinil võitlevatele Eesti sõduritele saab annetada läbi MTÜ Rahu Nimel, ühingu konto Swedbankis on EE862200221080102655.
