Mari Kartau: kliimateerulli juht on uinunud

Nii kavandatav kliimakindla majanduse seadus kui ka plaanitavad metsa-, looduskaitse- ja jahiseaduse muudatused on kaasa toonud pöördumiste laviini huvigruppidelt.

Regionaal- ja põllumajandusministeerium ei kooskõlastanud kliimaseadust, rahandusministeerium jättis oma jah-sõna ütlemata jahiseaduse muudatusettepanekutele. Mõlemal juhul oli üheks põhjenduseks see, et piisavalt ei ole analüüsitud õigusaktide mõju.

Kobarseadustik, mis peaks meid viima kaugemale kliima- ning elurikkusekriisist põhjustatud maailmalõpust, on tekitanud vastuseisu ka huvigruppides. Kusjuures kõigis huvigruppides. Kiruvad, sajatavad ja koostavad avalikke pöördumisi nii ettevõtlus- kui ka keskkonnaorganisatsioonid.

METSALEHT | Juhtkiri

Vanasti oli ütlemine, et kui keegi pole rahul, siis järelikult on tegemist hästi tasakaalustatud plaanidega. Praegu see mõttekäik ei päde, sest olukord on iseloomulik mitte ainult metsasektori regulatsioonidele, vaid kogu meie riigivalitsemisele.

Ükskõik, mida valitsus ka ei kavandaks, põrkub see igast suunast tulevale kriitikale. Etteheited on üldjoontes samad – asjaosalisi pole aruteludesse kaasatud, ekspertide nõu ei võeta kuulda, plaanitavate muutuste mõjusid pole hinnatud, eelnõud kubisevad elukaugetest ja läbimõtlemata loosungitest, tulemuste hindamiseks ei ole mõõdikuid.

Riik liigub nagu uinunud juhiga teerull otse edasi, sõites üle nii rikastest kui vaestest, nii tootjatest kui tarbijatest, nii lihtrahvast kui teadlastest.

Kodanikud võivad kümnete tuhandete kaupa allkirju koguda, kolmas sektor vorbib lehekülgede viisi petitsioone, puudutatud valdkondade tipptegijad selgitavad, mis on valesti, aga midagi ei aita – riik liigub nagu uinunud juhiga teerull otse edasi, sõites üle nii rikastest kui vaestest, nii tootjatest kui tarbijatest, nii lihtrahvast kui teadlastest.

Kui riigis midagi tehakse, peaks vähemalt kellegi jaoks asjad paremaks muutuma. Praegu Toompealt alla tulistatavad maksutõusud, uued piirangud, käsud ja keelud ei tee õnnelikumaks mitte kedagi. Kas rahvas on loll ja ei mõista riigi kaugeleulatuvaid plaane, mis viivad meid õitsengule? Seda juttu ei usu enam keegi, sest nagu öeldud, mõjuhinnanguid ei ole ju kõigile neile meetmetele tehtud.

Kelle jaoks Eesti riik üldse olemas on? Kas kantslerite ja nõunike jaoks, kes poliitikute kaudu rahva raha eest tegelevad eneseteostusega? Või Euroopa Liidu jaoks, mille utoopilisi eesmärke meie riigiametnikud millegipärast enesetaputerroristidena täitma sööstavad? Seda kahtlust, et riik on poliitikute heaks äraelamiseks, enam pole, sest tagasi neist küll kedagi ei valita.