„Meie väikest saart tabas 793 eesti põgeniku täielik invasioon“
(81)Mehed olid üldiselt laisad, ütlesid, et „kodus oli mu sulasel ka sulane!“
Samad inimesed, kes olid enne söönud, tulid tagasi ja sõid mitmel ringil
Eestlased peavad olema laulurahvas, sest kui oli ühislaul, siis kõik laulsid kaasa.
„Nüüd, proua Jansson, on teil palju tegemist, nimelt tuleb Furusundi põgenikelaager,“ meenutab oma mälestustes 1944. aasta septembris toimunud eestlaste suurpõgenemist saarekese lotade esinaine. „Jah, siis saabusid meie külalised, märjad, külmunud ja määrdunud, paljud neist merehaiged.“
Püüan siin kirjutada midagi meie kui mereväe naiskodukaitsjate tööst Furusundis.
Kui me 23. juulil 1944 moodustasime oma (tsiteerin meie esinaise krahvinna Vera Hamiltoni sõnu inauguratsioonil) „väikese, kuid paganama hea osakonna“, ei osanud me iialgi ette kujutada, et meie väikesel saarel toimub mitte vähem kui 793 eesti põgeniku täielik invasioon.
25. septembril kella 16 ajal helistas mulle Blidö majutuskomisjoni liige, meie põgenikelaagri hilisem juht, vanemloots Axel Sjöblom. Jah, ütles ta, nüüd saate teie, lotad, näidata, milleks võimelised olete, sest tunni või kahe pärast on siin üle 300 eesti pagulase, nüüd tuleb hoolitseda toidu hankimise eest ning minna kohale hotellidesse ja restoranidesse.
Ta pidi ka ise kohale tulema.
Natuke siit ja natuke sealt
Jah, telefon tuli nüüd kasuks, oli hea seda omada, kõigepealt helistasin ma lotadele, siis helistasin poodidesse, saime natuke siit ja natuke sealt, mis puudu oli, pidime kroonu laost laenama.
