Elu hasartmängusõltlasest mehega: „Lastele polnud midagi süüagi anda. Röökis, et mina olen süüdi!“

„Su ema on kuradi värdjas ja lits!“ röökis netikasiinosõltuvuses isa pärast järjekordse sissemakse nulli mängimist oma nelja-aastasele lapsele. See on killuke kahe lapse ema hingetraumadest. Sõltlasest abikaasast jäid talle pärandiks purunenud suhe, pisarad, rahustid, eesseisev psühhiaatriline ravi ja majanduslikult raske seis.

false

Maakoht Eestis. Kärolin (nimi muudetud) viib oma kaks võsukest lasteaeda. Seejärel laenab naabrinaiselt auto, et sõita apteeki ja osta välja perearsti kirjutatud antidepressandid. „Kas nimi jääb ikka anonüümseks?“ pabistab ta enne, kui oma lugu rääkima hakkab. „Väikeses alevikus sosistajaid küllaga. Ei taha, et lasteaias hakkavad teised lapsevanemad või kasvatajad viltu vaatama nii mulle kui lastele.“

Kärolin alustab sellest, et seitsme aasta eest tulevase abikaasaga kohtudes oli kõik muinasjutuline – ta oli hoolitsev, tõi lilli, käidi kohvikus ja kinos. Pidudel tantsimas. Mees hakkas käima Soomes tööl. Ehitajana. Tavaliselt nii, et kümme päeva seal ja kolm kodus.