Suur lobeelia on üks väärt püsilill
Lobeeliad seostuvad meile eeskätt suvega. Sinilobeelia (Lobelia erinus), see Lõuna-Aafrikast pärit madalakasvuline taim, on ammuilma hinnatud peenralill, tänapäeval kohtab teda ehk isegi rohkem amplites.
Peale suvikute on 400liigilises lobeeliate perekonnas ka mitu sellist, mis meil aasta läbi avamaal vastu peavad. Seejuures üks neist on lausa looduslik: vesilobeelia (L. dortmanna). See on Põhja- ja Kagu-Eesti vähetoiteliste järvede valgeõieline haruldus, mis kasvab vees, nõnda et vaid varte õitsvad osad välja ulatuvad.
Tasapisi on lobeeliad tuntust kogunud ka aia püsikutena. Neist punane lobeelia (L. cardinalis) oma erepunaste õitega on tõeline pilgupüüdja. Tema kasvatamist tasub üritada, ehkki sel Põhja-Ameerika idaosast pärit liigil on omad nõudmised. Ta vajab püsivalt niisket head mulda ega talu põuda. Punast lobeeliat saab osta istikuna, kuid on võimalik ka seemnest paljundada.
Parim oleks seeme juba sügisel maha külvata. Kui see pole võimalik, peaks seemneid kaks kuud stratifitseerima niiskes liivas, umbes neljakraadise temperatuuri juures. Just nõnda tegin minagi. Päris mitu aastat olid need lobeeliad lillepeenra uhkuseks. Kuni ühel kevadel ei tärganud enam ainsamatki liblekest. Kas sai saatuslikuks eelnenud liiga kuiv suvi või ikkagi talvekülm?
Sel liigil on juurestik üsna maapinnalähedane, mistap oleks kasvukoht mõttekas talveks multšida. Ka olla punane lobeelia võrdlemisi lühiealine. Noorendamiseks soovitatakse puhmast jagada või teha suvel varrepistikuid. Nii umbes 10 cm pikkused jupid võtvat juured alla lausa klaasis vee sees seistes. Ise pole ma küll seda moodust järele proovinud.
Sinakate õitega suur lobeelia
Sealtsamast USA ida- ja Kanada kaguosast pärineb ka suur lobeelia (L. siphilitica). Eks esmalt tekitab küsimust ladinakeelne nimi – siphilitica. Jah, tõesti, see viitabki süüfilisele. Nimelt kasutasid Euroopa asunikud taime süüfilisevastaseks raviks.
Ehkki mitte just nõnda silmatorkav kui punane lobeelia, on siiski temagi igati nägus lill. Kuni meetrikõrgustel vartel avanevad järjepanu sinised, kerge lillaka lisatooniga õied. Põhiline õitseaeg jääb augustisse-septembrisse, ent mõnd hilistunud õit võib veel oktoobriski näha.
Täies õies lobeeliapuhmas meenutab natuke ussikeelt. Tegelikult neil sugulust ei ole, lobeeliad kuuluvad kellukaliste sugukonda. Õisi lähemalt silmitsedes näikse need aga veidi orhideeõite moodi. Nimelt on kolm alumist õielehte omamoodi huuleks kokku kasvanud.
See on hea maandumisplats mesilastele. Oma raskusega vajutavad nad ülevalt õie emaka vastu oma selga. Ja kui seal on juba tolmuteri ees, siis nõnda viljastumine toimubki. Oma kodumaal külastavad lobeelia õisi muuseas ka koolibrid. Meie oludes pole koolibreid muidugi kusagilt võtta, tolmeldamise teevad edukalt ära ikka mesilased.
Meeldib niiske ja huumusrikas muld
Nõnda on mul koduses metsaaias tekkinud esialgsele ühele lobeeliale lisaks viis taime, kõik tiigi kallastel siin-seal laiali. Tundub, et olud on sellele liigile seal optimaalsed: püsivalt niiske neutraalne või kergelt hapukas huumusrikas liivapealne muld. Ka päikesepaistet jagub piisavalt. Oma kodumaal on suur lobeelia just eeskätt veekogude kaldataim, ent kasvab ka niisketes metsades.
Ühest küljest teeb muidugi rõõmu, et see Ameerikamaa lobeelia end siin nõnda hästi tunneb. Teisalt on tänapäeval üha aktuaalsem võõrliikide võimalik invasiivsus. Õnneks on see aiaosa piiritletud ebasobivate metsaaladega ning niiskest puisniidust, kus ta võiks probleemseks osutuda, lahutab mitusada meetrit palu- ja sookailumännikut. Nii et sinna levimise ohtu usutavasti pole. Aga eks silm tule sel ameeriklasel siiski igaks juhuks peal hoida.
Iseenesest kõige sobilikum ongi suurt lobeeliat pidada veidi poolmetsikus aias. Vabalt puhmana murus kasvades jääb ära multšimise vaev. Paljale mullale rohitud peenras võinuks tänavune paljaskülmatalv ehk saatuslikuks saada. Igatahes mine tea. Kuna nüüd on säärane sobiv metsaaed omast käest võtta, äkki tasuks minna punase lobeeliaga uuele katsele ja temagi sinna istutada?
