„Nägin ette, kellel järgmisena minek.“ Hauakaevaja põles läbi ja sai insuldi

Valerik Ahnefer kaevas haudu kümme aastat. Elas leinajatele kaasa. Kuulis igasuguseid soove: näiteks mangus üks lesk, et Valerik haua uuesti lahti kaevaks, sest tema tahab oma meest veel korra näha. Tagatipuks aimas Valerik tihtilugu ette, kellel järgmisena manala teele minek on. See kõik väsitas.

Ühel suvepäeval neli kuud tagasi tegi Valerik (50) silmad lahti ja tahtis võtta lonksu vett. Juba mitu päeva oli ta tundnud end kehvasti, väsinuna ja otsekui vati sees. Nüüd voolas vesi lõuga mööda alla.

Kiirabi tuvastas – insult. Õnneks kergekujuline. Parem käsi siiski ei tööta, käimisega on raskusi. Valerik nüüd haudu ei kaeva. „Ma ei suuda enam,“ tunnistab ta.

Valerik teab omast kogemusest, et hingedepäev, 2. november on kalmistutel alati kibekiire aeg. Sel aastal läheb ta oma isa ja teiste lähedaste hauale. „Lihtsalt kui külaline.“

Meie läheme Valerikuga Rapla kalmistule kõndima ühel oktoobrilõpu päeval.