„Ma käisin ikka teises ilmas ära.“ Juhuslik kukkumine kodus kustutab igal aastal mitusada eluküünalt

„Surmaga lõppenud kukkumiste arv on suur, sest lisaks kukkumisest saadud võimalikule raskele vigastusele ei oska või ei suuda kukkunud inimene end ise püsti aidata ja abi jõuab liiga hilja,“ tõdeb Põhja-Eesti regionaalhaigla kukkumiste ennetamise projektijuht Reelika Kaljurand.

„Ma käisin ikka teises ilmas ära,“ meenutab 79aastane Aino Kreitsman, kes elas kodus ränga kokkukukkumise üle kümmekonna aasta eest. „Ma kukkumist ennast ei mäletagi. Pidin hommikul sõitma Tallinnasse, tütar teadis seda ja ootas, ja kui ma ei tulnud, siis ta loomulikult hakkas muretsema. Helistas mulle, telefon ei vastanud.

Olin hakanud riidesse panema, et Tallinnasse sõita ja olin kukkunud voodi peale. Kui mind sealt leiti, viidi ruttu kiirabiga haiglasse, esialgu Paidesse, siis Tallinnasse. Olin seal juhtmete küljes veel mitu päeva, enne kui hakkasin tajuma, kus ma olen. Taastumine võttis kaua aega, aga lõpuks läks paremaks. Mul oli see terviserikkest põhjustatud, enne seda olid mul mitu päeva tohutud peavalud.“