Ajakirjaniku kogemus: krohvimisega võib maja renoveerimisel imesid korda saata

Krohvimine on väga loominguline töö ja annab vana maja renoveerimisel lugematuid võimalusi. Olgu need siis moodsa aja ökokrohvid põhu- või roomattidel või traditsiooniline kips- või tsementkrohv. Peamine on selle töö juures loovusel lennata lasta.

Keskkonda ja maja sisemist mikrokliimat väärtustavad renoveerijad on veendunud, et vana palkmaja ruume võib nii seest- kui väljastpoolt krohvida küll, aga selleks tuleks eelistada roo- või õlgmatte, savi- või lubikrohvisegusid ja hilisemaks viimistluseks naturaalseid värve. Muidugi võib see maksimaalse loodusläheduse ihalejate vaatevinklist õige olla, aga tegelikult ei ole hoone kestvuse seisukohalt niivõrd oluline, milliseid materjale kasutatakse, vaid see, kus ja kuidas neid kasutatakse.

Erinevad krohvisegud vajavad erinevaid töövõtteid

Vana puitmaja remontija suurim katsumus seisneb selles, kuidas muuta maja võimalikult hästi soojapidavaks, samal ajal säilitades hoone sisekliima sellisena, nagu see varasemalt aastakümneid olnud on. Ikka selleks, et niiskus puitkonstruktsiooni purema ei pääseks. Sestap tasub eelistada nn hingavaid materjale, vähem aga igasuguseid kilesid, montaaživahtu, vahtplastist soojustusmaterjali jmt. See aga ei tähenda, et krohvimisest peaks loobuma – tänapäeval on krohvitöödeks küllaldaselt saadaval ka kõikvõimalikke loodussõbralikke materjale.

Tasub ka meeles pidada, et välimine krohvikiht kujutab endast eeskujulikku tuuletõket, mistõttu võiks selle peale mõelda nõukogude perioodil ehitatud silikaatvoodriga majade puhul. Näiteks kui selliseid hooneid pole omal ajal suuremat soojustatud ja kui ei taheta mastaapset remonti koos kiviseina mahalõhkumisega ette võtta, aitab fassaadi ülekrohvimine ruume mõnevõrra soojapidavamaks saada. Selleks sobib tavaline tsemendipõhine krohvi- ja müürisegu, aga ka lubikrohv, millesse sideainena on segatud liiva või tsementi.

Vana puitmaja remontija suurim katsumus seisneb selles, kuidas muuta maja võimalikult hästi soojapidavaks, samal ajal säilitades hoone sisekliima.

Krohvikiht kui isoleerkiht

Siseruumide renoveerimisel ei maksa kipskrohvi tingimata eemale tõrjuda, sest tegelikult on ka see materjal õhku läbi laskev. Kipskrohvi võib kasutada vahekihtide tegemiseks aluspinna ettevalmistamisel, heli ja niiskuse isoleerimiseks, aga ka seinte lõppviimistluseks. Samas sobivad siseruumidesse ka savi- ja lubikrohv ning dekoratiivkrohvid. Oluline on see, et krohviseguga tuleb oskuslikult ümber käia. See aga, tõsi küll, nõuab teatavat vilumust.

Samamoodi tuleb krohvisegu valides teada, millise seina peale see kasutusse läheb, sest krohvisegud on erinevad – on eraldi välis- ja siseseinte segud, on erineva nakkuvuse ja kuivamiskiirusega segud jne.

Nii peab väliskrohv hästi veeauru juhtima ja selle survetugevus peaks olema madal – siis püsib see kindlamalt ning kauem seinas.

Kuna välisseinad on pidevalt ilmastiku meelevallas, tuleb seal kanda seintele niikuinii kaks või isegi kolm krohvikihti. Oluline on, et esimene kiht nakkuks hästi aluspinnaga, olgu selleks siis tellissein, fiboplokk, roomatt, nn TEP-plaat või midagi muud.

Kui peetakse vajalikuks, võib kasutada armeerimisvõrku. Kui krohviusegul on juba armeerimiskiud sees, pole võrku vaja panna. Tasub meeles pidada, et armeerimisvõrk pannakse viimase aluskrohvikihi peale, mitte otse seinale.

Kipskrohv on õhku läbi laskev, seda võib kasutada vahekihtide tegemiseks aluspinna ettevalmistamisel, heli ja niiskuse isoleerimiseks, aga ka seinte lõppviimistluseks.

Krohviga saab katsetada mitmel moel

Mina ei ole ekstreemne ökorenoveerija ja nii otsustasin vana palkmaja korrastamisel kasutada n-ö kombineeritud meetodeid – ma ei loobunud kõigist tänapäevastest, ja mis seal salata, elu mugavamaks muutvatest ehitusmaterjalidest –, samas püüdsin säilitada hoones loomuliku õhuvahetuse ning kõige selle juures ka antud olukorras maksimaalse soojapidavuse. No ja loomulikult soovisin, et ka palkseinad siseinterjööris nähtavale jääksid.

Niisiis otsustasin kahe alumise korruse suure toa lõuna-läänepoolsed seinad seestpoolt soojustada ning katta kipsplaadi ja kipsi-lubikrohviga. Nendes seintes on ka kokku neli vana, aga renoveeritud puitakent. Palkmaja kohta üsna suured topeltaknad, mille raamivahed pole niikuinii sedavõrd tihedad, et sealtkaudu mingit õhuvahetust ei toimuks. Samas – soojustamise tulemusel saavutasin selle, et tuult enam lausa palgipragude vahelt sisse ei puhu ning ka soe püsib ka paremini ruumis.

Kui teistes seintes jäid puhastatud palgid kenasti nähtavale, siis kipsplaadiga kaetud seinad said krohvikihi. Oli üksjagu nokitsemist, esimesed katsetused ei tulnud kõige paremini välja, aga endalegi üllatuseks ilmnes, et krohv ei pea ilmtingimata olema lihtsalt sile ühetooniliseks võõbatud sein, vaid sellele saab anda erinevaid väljanägemisi.

Krohv ei pea ilmtingimata olema lihtsalt sile ühetooniliseks võõbatud sein, vaid sellele saab anda erinevaid väljanägemisi.

Dekoratiivne viimistluskiht

Kõigepealt tegime ühe seina telliskiviimitatsioonis. Selleks tuli esmalt kips katta Aquastopiga, seejärel kanda peale nakkumist soodustav krobeline krunt ning siis pind õhukese kihina valget värvi krohviseguga katta. Seejärel kleepida sellele pinnale kitsaks ribaks lõigatud maalriteibist ruudustik, mis imiteerib kivivuuke. Edasi tuleb teibitud seinapind uuesti katta juba paksema krohvikihiga, ja kuni segu pole ära kuivanud, teibid ettevaatlikult eemaldada.

Edasi sai n-ö kivid juba soovitud värviga katta ning hiljem ka vuugid peene pintsliga üle värvida. Kõige lõpus tegime veel kividele värvitoonide erinevusi. Selline töö võtab loomulikult rohkem aega kui lihtsalt seina ühetaoline ülekrohvimine, aga tulemus on minu meelest lõbus ja ainulaadne.

Vannitoa seintega julgesime juba rohkem katsetada – osaliselt tuli sinna samuti telliseimitatsiooniga krohvikiht, ent näiteks akna ümbrusse sai kujundatud justkui eraldi punastest kividest laotud raam, nagu neid vanasti kivimajade puhul tehti.

Mõni koht sai ilustuseks krohvi sisse teokarpe ja mõnes kohas jätsime kaootilise n-ö lagunenud või varisenud mulje. Kõigele sellele tuli lõpuks anda erinevates variatsioonides värvikiht ning viimase tööna kõik seinad betoonilakiga üle käia. Lakkimine on oluline sellepärast, et hiljem seinast midagi lahti ei pudiseks.

Järgmise toaga proovime krohvipinna sisse erineva suurusega ringe teha. Selle tarbeks läksid käiku kõikvõimalikud eri diameetriga plastkaaned, ühe kõige suurema lõikasin välja poroloonist. Mulle alguses küll tundus see veidi mõne lasteaia mängudetoa seina moodi, aga naine ütles, et neid võib vaadata ka kui planeete. No või midagi taolist. Eks paistab, milline lõpuks välja tuleb, kui valmis saab.

Lisaks said uue krohvikihi korstnajalg ja ahju ümbritsev kivisein. Kaht tuba jääb aga eraldama kergele karkassile kahelt poolt kinnitatud kipssein, mis läheb samuti krohvi alla.

Soklile eripärane krohvikiht

Sauna remontides tuli kohati üks, mõnes kohas ka kaks-kolm alumist palki eemaldada, sest ju omal ajal paigaldatud tõrvapapist niiskustõke ei olnud oma ülesannet täitnud ja vesi oli pääsenud puitu mädandama. Need tühimikud said täidetud silikaattellistega, kõige alla kindlustuseks valasime ka uue vundamendi.

Nüüd krohvisime kividest laotud osa üle, ja et pind ülalpool algava laudvoodriga enam-vähem samal tasapinnal oleks, ladusime krohvikihi täis väikesi kive. Välitöödel kasutasime tsemendipõhist krohvi-müürisegu. Hiljem kandsime jälle graniitlaki peale.

Saunas sees läks eesruumi üks sein taas soojustuse ja kipsplaadi alla. Seal oli ka varem mingi kate olnud, puitsein nägi üsna kole välja, mistõttu palkide puhastamine olnuks liialt suur vaev. Seekordne krohvikiht sai mägismaa ja selle all laiuvate metsade välimuse.

Kogu selle jutu kokkuvõtteks võin kinnitada, et krohviga, olgu see siis milline segu tahes, saab kõvasti mängida ja oma fantaasial lennata lasta. Tõsi – see võtab märksa rohkem aega kui seinte lihtsalt tasaseks krohvimine, aga kordumatu tulemus väärib selle vaeva nägemist.

Märgin veel seda, et mingeid aurutõkkekilesid ega muid õhu vaba liikumist takistavaid materjale kipsplaadi all ega soojustuskihi vahel me ei kasutanud. Mõnes kohas, kus pidasime vajalikuks, panime krohvikihi alla vaid armeerimisvõrgu. Võib-olla pole selline meetod soojapidavuse mõttes kõige tõhusam, aga vähemalt ei jää ruumid ummuksisse ja ka seintes peaks säilima loomulik tuuldumisprotsess.