Ants Varblane: bürokraatia ajas juured elurikkusesse ja hakkas seda hävitama
Mis on vääriselupaikadega juhtunud, et metsas neid aina vähemaks jääb ja vaja juba lausa Tallinnasse tekitada? Ants Varblane, kes metsandusametnikuna 1990. aastatel nende loomise juures oli, selgitab olukorda.
18. novembri Vikerraadio saates „Ökoskoop“ räägiti vääriselupaikadest (edaspidi VEP). Saatejuhi küsimustele vastas Laura Uibopuu Eestimaa Looduse Fondist. Kahju, et asjast kutsuti rääkima nn spetsialist, kelle nime ma paraku ei suutnud leida kliimaministeeriumi VEPi väljavalija tunnistust omavate isikute nimekirjast.
Usin projektijuht rääkis saates meievormis, kuidas nad vääriselupaiku kaitsevad ning kui halvasti on nende inventeerimine ja riiklik kaitse korraldatud. Erametsas pidid need imelised paigad olema inventeerimata ja lausa ohus, sest maaomanikud ei oskavat neid leida, ja kui metsade korralise inventeerimise käigus neid määratakse, siis ei taheta riigiga isegi hüvitise eest sõlmida säilitamise lepinguid. Metsateadlased polevat VEPidest huvitatud ja vaid Raul Rosenvald Tartu Ülikoolist olevat asjaga tegelenud.
Mis siis VEPidega on juhtunud, et neid metsas aina vähemaks jääb ja neid on vaja juba lausa Tallinna linna tekitada? Püüan ajas veidi tagasi vaadata ja olukorda selgitada.
Koos Eesti Vabariigi taasiseseisvumisega sai selgeks, et meie metsadel on väga suur majanduslik väärtus ja samas ka peamine roll elukeskkonna säilitamisel. Enam kui ½ Eestimaast on kaetud metsaga. 1997. aastal riigikogu poolt heaks kiidetud Eesti metsapoliitika pidas vajalikuks võtmebiotoopide (VEPi varasem nimetus) kaitsmist majandusmetsades.
1999. aastal vastu võetud metsaseaduse paragrahv 31 sätestas: „Võtmebiotoop käesoleva seaduse tähenduses on kaitset vajav ala tulundusmetsas, kus tõenäosus ohustatud, ohualdiste või haruldaste liikide esinemiseks on suur, nagu väikeste veekogude ja allikate lähiümbrus, väikesed lodud, põlendikud ja soosaared, liigirikkad metsalagendikud, metsa kasvanud kunagised aiad, metsaservad, astangud, põlismetsa osad.“
Tegu oli majandusmetsade elurikkusega, mille hoidmisega saab ja võib tegeleda vaid metsaomanik, olgu ta siis riik, äriühing või eraisik.
Aastatel 1999–2002 korraldatud spetsiaalse inventuuri käigus leiti Eestis üle 7000 VEPi kogupindalaga ligi 20 000 ha. Neile lisandus muude inventeerimiste käigus veel 15 600 ha. Seega ligi 1,5% metsamaast omandas elurikkuse seisukohalt maaomanike jaoks olulise tähenduse.
Metsandusorganisatsioonides algas intensiivne arutelu, kuidas leitud väärtusi hoida, mis kasu nendest metsale on ja kuidas seda rikkust juurde tekitada. Toonitan, et tegu oli majandusmetsade elurikkusega, mille hoidmisega saab ja võib tegeleda vaid metsaomanik, olgu ta siis riik, äriühing või eraisik.
Mõte vabatahtlikest lepingute sõlmimisest riigiga jõudis ametkondade juristideni ja sealt algas hea ürituse allakäik. Bürokraatia ajas juured elurikkusesse ja hakkas seda hävitama. Kaitsealustesse metsadesse nõuti samuti vääriselupaiku, sest kaitse-eeskiri ei pidavat neid piisavalt kaitsma ja ametkonnad nõudsid klassifikaatorit ning juristid kasutusvalduse seadmist riigi kasuks. Lepinguid võimaldati sõlmida vaid kahekümneks aastaks, sest raha rohkemaks ei jätku ja puidukasutuse turuväärtuse alusel kompenseerimisest ei tehtud juttugi.
Tulihingelised metsakaitsjad hakkasid aastal 2018 metsaregistrist otsima eraldisi, mis metsameeste keeles „üleseisnud ja risustatud“, nendele anti potentsiaalse VEPi staatus ja metsamaterjali ostjatel soovitati nendest metsadest varutud puitu mitte osta, sest rahvusvahelised metsasertifitseerimise skeemid võivad seda käsitleda ebaseaduslikult varutud puiduna. Kuna elurikkus on jätkuvalt ohustatud ja väheneb, siis nüüd tahab Eesti ainukese riigina ELis seadustada 30% metsa kaitsmise, kuigi sellise eesmärgi seadmine Euroopa Komisjoni poolt on vaid soovituslik.
Mis siis juhtus VEPiga? Nii nagu iga revolutsioon sööb omad pojad, nii ka VEPil ei jäänud muud üle, kui linna põgeneda. Metsaomanikud aga peavad mõtlema, kuidas elurikkust oma metsas säilitada, sest ilma selleta ei ole võimalik metsa majandada.
