UNUSTAMATUD TOIDUELAMUSED | See söögikord juba meelest ei lähe!
(1)Maalehe toimetus meenutab toite, millest on jäänud kustumatu mälestus, olgu see täis armastust või selget ehmatust.
See soe ja armas piimasupp!
Kui nõukaaegsele lasteaiapõlvele mõtlen üldiselt hirmu ja jälestusega, siis on üks asi, mis sirab heleda tähena ses sünges ajas. Nimelt – piima-juurviljasupp, mida aeg-ajalt rikastati mingisuguse kalaga.
Ei ole lohutavamat hetke, kui nutuses hommikus heljub lapse sõõrmeisse lõhn pisut põhja kõrbenud piimast. Lõunalauas vitsutasin (enamasti üksi) isukalt, kõrval leib kiluga. Või oli see räim. Äkki skumbria? Või konservkalmaar.
Ei olnudki oluline, kui taldrikus lainetas piimasupp.
Kui vanaema leent keetis, jättis ta juurviljad meeldivalt krõmpsuks, mis lasteaias hiiglaslikus pajas võimatu oli.
Piimasupp ei jätnud mind maha ka edasises elus.
Kui sain suuremaks ja iseseisvasse ellu siirdusin, oli rahaga vahel ikka täiesti kööga. Näljasurmast päästis elukaaslase retsept, mis koosnes mannast, soolast ja piimast. Ehk siis mannasupp võisilmaga.
Elu läks edasi, sündis laps – ja temalegi tegin tihti nuudli-piimasuppi. Vahel ka riisiga. Mingit kilejat nahka, mida rahvas piimasupi puhul kardab, pole mina iial näinud.
Haiglas olles nautisin enim just sööke – piimasupp on üks hea leebelt mõjuv roog, kaaslaseks peenleib (ilmtingimata!) kalakonserviga.
Piimasupis on kohe midagi ... sooja ja armast.
Mari Kukk
Lemmik
Kunagi ammu-ammu sattusin korteripeole mingite punkarite juurde, keda ma varem polnud kohanud ja õnneks ka hiljem mitte. Rahvast oli palju, seltskond segane. Kui sellistel pidudel tavaliselt pannakse rõhku peamiselt joomisele ning söömine on sootuks unustatud, siis tookord oli laual ka aurav praad. Pererahvas ütles, et tegu on kassiga. Mina olin täiesti veendunud, et see on loll nali ning tegelikult pakutakse külalistele jänest. Maitse oli hõrk.
Pärast seda vahejuhtumit olin nädal aega vegan.
Pärast sööki läksin miskipärast kööki, küllap jooki otsima. Kui külmkapi avasin, vaatas sealt vastu kilesse pakitud kassi pea. Pilku tõstes nägin laelambi kuplile kuivama pandud kassi saba.
Kass on mu absoluutne lemmikloom ja seda mitte kulinaarses mõttes. Ei mäleta enam, kas oksendasin kohe või hiljem ja mis põhjusel pererahval kaela kahekorra keeramata jätsin. Pärast seda vahejuhtumit olin nädal aega vegan.
Aga ainult nädala. Eks see lugu andis mõtteainet meie loomaarmastuse silmakirjalikkusest. Sest selle peale mõtlemisele, miks ometi need noored inimesed nii tegid, ei ole minu arvates mõtet energiat raisata.
Mari Kartau
Suus sulav pitsa
Ühel palaval suvepäeval läksime mõnekesi mere äärde. Poest sai kiiruga kaasa võetud karastavaid jooke ja suur pitsa.
Pärast suplust olid kõhud muidugi tühjad ja avasime pitsakarbi. Üllatuslikult selgus, et olime kaasa haaranud külmutatud pitsa. Aga sellest polnudki eriti lugu – vähehaaval nokiti ära garneering ja ega päikese käes soojemaks läinud pitsapõhi ka kehvasti maitsenud.
Ene Leivak
Lapsepõlve jäätis
Olin viieaastane, oli 1991. aasta, Tapa bussijaam. Me ei kavatsenudki kuhugi sõita – vanaema astus lihtsalt piletikassasse, et mulle jäätist osta. See oli masinajäätis vahvlitopsis, tol ajal suur haruldus.
Selle maitset mäletan siiani: kergelt soolane, mitte liiga magus, rikkalik. Tänapäeval öeldakse, et see oli soolakaramelli maitse, aga siis ma selliseid sõnu ei teadnud. Sõin seda aeglaselt, nautides iga ampsu, kuni jäätis sulas ja segunes krõbeda vahvliga.
Sellest ajast olen proovinud palju erinevaid jäätiseid, kuid ükski ei ole võrdne tolle jäätisega. Võib-olla oli asi hetkes endas: vanaema oli lähedal, lihtne suvepäev, jaamahoone lõhn ja see ebatavaline jäätis. Kõik see koos lõi mälestuse, mida ma siiani kalliks pean.
Olga Kostap
Ämbritäis rannakarpe
Kõik molluskid on ju kahtlased, normaalne inimene mingit tigu ei söö! Nii arvab keskmine eestlane, või olen sellist juttu kuulnud. Nii ei söandanud minagi rannakarpidest midagi arvata ja veel vähem neid proovida.
Kuniks umbes 15 aastat tagasi toimus suur Itaalia ringreis, kus igas mereäärses restoranis külastajatele tohutuid karbikuhjasid eeskujuliku elegantsusega ette libistati. Sellises olukorras tasub ju ikka julgus kokku võtta ja proovida?
Nii ma tegin. Ei ole liialdus öelda, et sellest reisist jäi minust Itaaliasse vähemalt ämbritäis erinevaid tühjaks söödud karpe.
Edaspidi söön molluskeid igal võimalusel, kui satun mõnda päris mereäärsesse maailmapaika. Eestis kahjuks ei ole neid tõesti mõtet proovida, tihti on hõrgud mereannid kumjaks küpsetatud või sügavkülmast pannile pandud ja nende väärtus seeläbi vähenenud.
Marju Reitsak
Maffia mürgitas mu jäätise
Kümne aasta eest jätsin jäätisesöömise maha, kuna Sitsiilia maffia oli proovinud mind jäätisega ära mürgitada.
Nimelt olin Sitsiilia pealinnas Palermos ekskurseerimas ja külma ilma tõttu alustasin juba vara hommikul kuulsal turul tuiates grappa’ga enese soojendamist. Eks selle kõrvale oli Palermot uudistades vaja ära proovida ka mitmed kohalikud veinid ja õlled. Ka Sitsiilia stiilis õhtueine oli kohalikest jookide rikas ja pea surises selle järel mõnusasti.
Kõige lõpuks teatasid võõrustajad tavast ära süüa mõni suur kohalik jäätis. Valisin jäätisekohvikus hiiglasliku šokolaadipommi.
Järgmise hommiku muljed olid mustad – kõik, mis sai kõhus ja ihus keerelda, see keerles. Et oma niru olukorda õigustada, tõin välja luiskejutu, kuidas Sitsiilia maffia oli soovinud mind eelmine päev jäätisega mürgitada.
Leelutasin seda luiskejuttu terve kümnendi, mil ma jäätist ei söönud. Ühel päeval ulatus see jutt mingi ime kaudu ka meie Sitsiilia sõprade kõrvu. Nad vakatasid ja kostsid siis, et tegelikult selgunudki hiljaaegu tõik meid võõrustanud jäätisekohviku seostest maffiaga...
Kas nüüd edaspidi jäätist süüa või mitte ... vaat see on minu sajandi küsimus.
Rein Sikk
Omatehtud hartšo supp
Esmalt puljong: 400 g loomaliha (parem, kui on kondiga). Umbes 1,8 liitrit külma vett. Üks kooritud sibul, mille korjad puljongi valmides välja. Keedad tasapisi ca kaks tundi, vahu korjad algul ära.
Järgnevale kulub kokku nii 15 minutit: 70 g riisi pesta ja puljongisse, maitsestad puljongi soolaga. Riisi pigem vähem kui rohkem, et ei läheks riisipudruks kätte.
Sibul peeneks ja praadida pluss tomatipastat paar supilusikat pannile, kõik see puljongisse. Nüüd sumad sisse pool klaasi tkemali’t (võib veidi rohkem), pool supilusikat adžikat. Sisse ka paras kuhjake hmeli-suneli’t (Gruusia maitseainesegu) või utsho-suneli’t (sinine lambalääts).
Viis-kuus küüslauguküünt purustada ja paar peotäit värsket rohelist kinza’d (koriander) peeneks. Supp kõvemini keema, siis lülid pliidi välja, lükkad supi kõrvale, surad küüslaugu ja kinza sisse ning 10 minutit las seisab kaane all.
Tõstad valmis hartšo taldrikusse, lisad kaunistuseks rohelist kinza’d, hapukoort. Nämm!
Argo Ideon
Austrid, limased ja kallid
Austrid tunduvad mulle söödava mereannina kuidagi kummalised, sellised hallikad ja limased. Aga nähes, millise mõnuga peenemas seltskonnas seda lurinal lürbitakse (ühe hooga terve mollusk kurku!) ja vaadates hinda, olen minagi neelanud seda peent rooga.
Paremini lähevad need alla siis, kui piserdada austrile sidrunimahla peale ja kõrvale võtta tubli lonks šampanjat. Samal ajal mõelda, et „Appi kui kallis!“ – siis maitseb paremini.
Selle asemel võtaksin hea meelega väikese tüki korralikult küpsetatud kodumaist maheda rohumaaveise liha, sest niisugust hõrku mahedat värsket maitset naljalt mujalt ei leia.
Silja Lättemäe
À la carte Aafrika moodi
Üks erakordselt tore toiduelamus tabas mind keset India ookeani Sansibari saarel. Jalutasime ja jalutasime ja nautisime ookeanimüha ja aeg muudkui lendas. Muidugi läks lõpuks kõht tühjaks ja asusime otsingule, kus midagi head põske pista saaks. Ja näe, ongi meie ees üks söögikohakese moodi asutus. Ainult et toidulõhna pole ja töötajaid pole. Puhkasime siis varju all jalga ja kohe ilmus nagu välk selgest taevast meie juurde üks lahke kohalik, kes ütles, et kui süüa tahame saada, siis saame. Või umbes midagi sellist.
Kohe ilmus nagu välk selgest taevast meie juurde üks lahke kohalik, kes ütles, et kui süüa tahame saada, siis saame.
Pani kogu pere tööle, laps saadeti jalgrattal külasse tomateid tooma, perenaine ilmus ei tea kust munakorvikesega, kuskilt ilmus värske kala ja nii tassiti kogu tooraine nagu imeväel meile randa kokku. Aega läks, aga kogu sellest kokku veetud kremplist valmis meile üks mõnus õhtusöök.
Tõeline à la carte Aafrika moodi!
Eve Heinla
Rohutirtsud konfiskeeriti
Minu kõige huvitavam toidukogemus jääb aega, mil käisin alles lasteaias. Sealne toit mulle tegelikult üldse ei maitsenud, abiks ei tulnud ka söögitädi, kes ei lubanud enne lauast tõusta, kui taldrik tühi. Nii teadsin juba väiksena, et kui söögiks juhtus olema maksakaste, palusin emalt, et võiksin sel päeval parem koju jääda.
Samas lasteaias käis laulja Hardi Volmeri tütar Lill Volmer, kes ühel päeval tuli lasteaeda ühe erilise pakikesega. Tualetis avas ta mulle ja paarile tüdrukule selle sisu: kuivatatud rohutirtsud, mida keegi peretuttav soojamaareisilt kaasa oli toonud. Julgustükina pistsime kõik ühe tirtsu suhu. Minu arvates maitsel eriti viga ei olnudki, oli teine üsna soolane ja krõmps, kindlasti palju parem kui maksakaste.
Tülgastuse tõid aga rohutirtsu jalad, mis muust kehast palju kõvema kestaga olid ning kurku kinni kippusid jääma. Pika öökimise ja puhkimise tulemusena saabusid kohale ka kasvatajad, kes paki rohutirtsutega meilt konfiskeerisid.
Veronika Meriküll
Verivorsti parfümeeria
Koduse, ema tehtud verivorsti maitse püsib meeltes pool sajandit hiljemgi. Sellise vorsti maitse, mis tehtud verest, mitte verepulbrist; tangudest, mitte jämedatest nätsketest kruupidest; millesse pole peljatud lisada pekki ja kuhu purustatud kimpude viisi vorstirohtu (tõlge uue aja inimestele: nüüd on selle nimi majoraan). Kui oled niisugust vorsti söönud, siis poes müüdavad valdavalt maitsetud plönnid suurt ei isuta.
Küprosel proovitud verivorst tuli ära visata koos panniga, sest lämmatav-kirbe aroom lihtsalt keeldus hajumast.
Verivorstiüllatus võib sind siiski tabada kõige ootamatumas paigas. Aastaid tagasi ostsin ühel lämbel suvelõpu pärastlõunal verivorsti Jalta turult. Täis skeptitsismi, panin tatarlanna tehtud rõnga pannile, ja ainuüksi lõhnast sai selgeks, et see on nüüd päris asi. Erinevatest ürtidest tiine, mahlane, kruupide asemel tatratang... Vaatad rõdult suvesinist Musta merd ja sööd musta vorsti...
Verivorsti teevad ka kreeklased, kelle veinis laagerdanud ja tihti koriandrihõnguline lihakraam mulle üldiselt mekib. Aga Küprosel proovitud verivorst tuli ära visata koos panniga, sest lämmatav-kirbe aroom lihtsalt keeldus hajumast.
Tiina Reinart
Palun, teie kohvijook!
Sattusime mingitel segastel asjaoludel Karpaatides ringi sõites ühte ukraina perre. Õhtul söögilaua ääres uuris pererahvas, mida meie sööme ja joome. Loomulikult rõhutasime, et joome igal hetkel kohvi ja eriti hommikuti, vähemalt kaks kruusitäit.
Perenaise silmi tekkis nõutus, mis hommikuks oli asendunud võidurõõmuga. Nimelt – ta oli leidnud kapinurgast igivana kohvijoogipurgi, millesse oli jäänud kaks lusikatäit puru ja jaganud selle võrdselt neljaks. Olime ju maininud, et vähemalt kaks kruusi kohvi näkku. See nõukaaegne kohvijook kandis nime Letni Napitok ning oli rüübe, mille maitsel polnud kohviga mingit seost.
Laual oli neli kergelt helepruuni vedelikuga auravat klaasi.
Maitselt puhas kuum vesi, lõhnatu.
Kas see maitses meile?
Aus vastus on „ei!“.
Aga külalislahkus, mille nimel perenaine oli nõus kogu oma kapi segi pöörama, et külaliste harjumuspärased soovid saaks täidetud, oli just see, miks me perenaisele kiitust avaldades kaks klaasitäit tulikuuma maitsetut vedelikku endile kerre kallasime.
Sven Arbet
Riigikogulane tegi välja
Mitme aasta eest sattusin reisile Ghanasse töögrupiga, kuhu kuulus ka siis veel EKRE-liikme ja väliskomisjoni esimehena Henn Põlluaas. Ühes teeäärses kohvikus norisin temalt välja lõuna põhjendusega, et ma pole kunagi valijatega kohtumistel saanud ei majoneesi ega kringlit. „Vali välja,“ lubas Põlluaas kiletatud menüüle näidates.
Valisin priiskavalt ülikalli roa, kitsesupi, mis oma kaheeurose hinnaga kohalikele kättesaamatuks jäi.
Menüü tipp ei maitsenud mulle üldse.
Varsti olin üleni rasvane, suu vänget kitsemaitset ja kleepuvat tärklisepalli täis.
Sitkevõitu kitsejalad serveeriti fufuga: see on säärane pallike, mille saab, kui keeta jahubanaanid ja maniokijuured pehmeks ning siis pudruks taguda. Lusikat ei antud, fufust tuli võtta tükike, näppude vahel õõnsaks pressida ja sellega suppi suhu tõsta. (Kasutada tohib sealmail vaid paremat kätt, teine on rangelt ainult teatud söögijärgseteks toiminguteks.)
Varsti olin üleni rasvane, suu vänget kitsemaitset ja kleepuvat tärklisepalli täis. Ei sobinud me kahjuks luksroaga kokku, aga Põlluaasale sellegipoolest veel nüüdki lahkuse eest suur tänu!
Kas on midagi paremat lumepallisupist?
Vastus sellele küsimusele on minu puhul puhtalt emotsionaalne, sest oma esimest kohtumist lumepallisupiga mäletan eredalt, kuigi olin siis vast kolmeaastane. Aga see sume vaniljemaitseline sametisus kirjutas end nii kirkalt väikse põnni mälusse, et on klassikaliste magustoitude seas siiani number üks.
Kahjuks või õnneks, kuidas võtta, teen kodus magustoite väga harva, avalikes toidukohtades lumepallisuppi naljalt aga ei leia. Kas nüüd lähtuvalt nimest või külmemal ajal suurenevast kaloritevajadusest, olen lumepallisuppi teinud just talviti. Jõulude aeg on selleks aga ideaalne – võtad aega protsessi nautimiseks ega pea samal ajal mõtlema, kui suure ampsu selle tegemine vabast ajast ära haukab. Eralda munavalged munakollastest. Lisa munavalgetele suhkrut ja klopi need kõvaks vahuks. Nii see algab. Head tegemist ja nautimist!
Lemmi Kann
Kellele hailiha?
Visa on mälust kustuma esimene kokkupuude islandlaste ühe rahvusroaga, pool aastat maa sees laagerdunud hailihaga, mida kaasajal mekutatakse sentimeetriste kuubikutena.
Hai on toorelt mürgine ja inimesele ohutuks saab liha siis, kui on pool aastat maa sees roiskunud ning toksiinide ja liha lagunemisel omandanud laibale iseloomuliku ammoniaagilõhna.
Hiljem Islandile sattudes olin juba targem ja neelasin kohalike meeleheaks tüki hooga alla, viskasin pitsi islandlaste köömneviina Brennivíni peale ning polnudki häda miskit.
Mäletan, et olin maitsma kogunenud sõprade ringis viimane skeptik ja võtsin lihakillu proovida alles siis, kui kõigil teistel ring tehtud. Haitükki suhu pistes turtsatasin kaasaelajate ergutuse peale naerma, ja oh õnnetust, tõmbasin tüki kurku ning ninna. Laua äärest nurga taha just ei tormanud, aga ammu surnud hai röhitsused käisid suust välja veel umbes nädala.
Hiljem Islandile sattudes olin juba targem ja neelasin kohalike meeleheaks tüki hooga alla, viskasin pitsi islandlaste köömneviina Brennivíni peale ning polnudki häda miskit.
Hailaiba söömine pole islandlastegi jaoks gurmee-elamus. Nagu seletas mu sealne sõber Marteinn, sai esivanematel veel sajandi eest aastavahetuseks söödav otsa ja tuli hamba alla panna seda, mida oli võtta, et kevadeni välja vedada.
Urmas Glase
