Eino Laas: metsamajandus surutakse tagaplaanile või hääbumisele

Vanamehe- ja lapsesuu ei valetavat, ütleb legendaarne metsateadlane Eino Laas, kellel seljataga kaks ja pool tuhat raamatulehekülge puudest ja metsast. „Kas meil on osavaid majaehitajaid, kes ehitaksid hooned sarapuust ja kuslapuust, kui palgipuid napib?“ küsib ta.

Uusraamatu „Metsakasvukohad ja metsamajandus“ läbiv juhtmõte on: metsamaa igalt hektarilt tuleks saada kasvukohale vastava peapuuliigi maksimaalne puiduproduktsioon ehk toimuks maksimaalne CO₂ kasutus. Tegelikkuses toimub substantsi moodustumine fotosünteesi käigus. Siin on väga oluline mõiste „kasvukoha peapuuliik“, mis on täpne ja karm vastand kliimaministeeriumi udusele väljendile „kasvukohale sobilikud puuliigid“, milleks siis võiksid olla ka paakspuu ja raagremmelgas.

Riigis tuleks ühetaoliselt ja üldiselt järgida eeltoodud pinnaühiku produktsiooni juhtmõtet, kuid projekti-(raha-)põhised toiduahelad teevad vahel vastupidist ja hävitavad metsa. Poollooduslike koosluste taastamise käigus raiutakse metsatukki ja metsaribasid ning soode taastamise käigus hukkub metsa. Niisketel aladel uputamismeetod pärineb klassik Oru Pearult ja seda kasutatakse ka praegu, sest ei osata hoida veetaset ühe Inglise jala sügavusel.