Mari Kartau: ja nii nad tegidki meile metsareformi!
Lõppevast metsandusaastast jääb sõelale eelkõige seadusekobar, mida ametnikud hakkasid nimetama metsareformiks.
Aasta algas kaotustega majandusmetsa pindalas. Jätkati Natura metsaelupaikade loomist ja inventeerimist. Seda poolsalaja, metsaomanikud oma maal olevaid uusi kaitsealasid kusagil ei näinud enne, kui teatist registreerima hakkasid. Viimane on sellest aastast ka tasuline, ja kuna maksta tuleb ka eitava vastuse korral, pole ime maaomanike kirjadetulv ametkondadesse. Vastuseta on need seni jäänudki.
METSALEHT | Juhtkiri
Ka Nursipalu polügoon neelas suure tüki metsa. Teisest otsast haaratakse aina enam pinda nn looduse taastamisele ehk pärandniitude ja märgalade rajamisele ja taastamisele.
Metsaomanikud aga võitluseta ei taganenud, kevadel toimus maa- ja metsaomanike esimene meeleavaldus, mis tõi Toompeale kokku ligi 700 inimest, kuigi keskkonnaorganisatsioonid üritasid seda numbrit väiksemaks manada. Kui palju see aitas, ei tea, aga vähemalt sai jalg maha pandud.
Tulemuseks on eelmainitud metsareform, mis koosneb planeeritavast kliimaseadusest ning sellega seonduvatest looduskaitse- ja metsaseaduse muudatustest. Nende õiguslike taiestega pole rahul metsamehed ega looduskaitsjad. Eks veidi on aega veel asja arutada, aga positiivsena võib siin näha riigi võetud vastutust teha vähemalt mingid otsused, mitte lõputult kaasata, diskuteerida ja kummi venitada.
Ka Euroopa poolt on märgata mõningast liikumist äärmusrohelusest tasakaalu poole. Raadamismääruse rakendamine lükati edasi ja on loota, et meie ettevõtjad ehk pääsevadki hullumeelsest bürokraatiast, mis see kaasa toonuks. Et hunt Ursula von Leyeni poni nahka pistis, on hakatud ka mõtlema kiskjate veidi rangemale ohjamisele.
Muutuste kõige kõvem sõna ja ühtlasi karuseim kompromiss on kaitsealuse maa alam- ja ülempiiri sätestamine. Metsamajandajad on rahul, et see tehti, aga kritiseerivad, et metsamaa osas tegelikult ülempiiri pole. Keskkonnaorganisatsioonid leiavad, et piiri ei oleks üldse vaja.
Looduskaitsehüvitisi metsaomanikele veidi küll tõsteti, kuid maadevahetus on endiselt päevakorrast maas. Ometi oleks see kõige parem viis tagada jätkusuutlik metsamajandamine.
Metsamajandamise kahe äärmuse – istandike ja püsimetsa – uus regulatsioon on nii toores, et kui muudatused isegi vastu võetakse, tuleb neid varsti taas lihvima hakata. Aga eks areng peabki ju järkjärguline olema. Nii et reformiks on seda kõike vast palju nimetada, aga mingi liikumine kaevikutest edasi on metsasõja lahinguväljal siiski toimunud.
