Kuidas Ahvenamaal pühasid tähistatakse: Karl-Erik peab saama oma jõuluhaugi!
(9)Maksku mis maksab, aga ahvenamaalane peab saama pühade ajal parima, millega ta harjunud on, sest ahvenamaalased on toiduusku. Kel jõudu on, kvaliteetse toiduga tagasi ei hoia.
Juba neil päevil, mil septembrikuine lõikuspüha nädalavahetus mööda sai ja oktoobrikuine värvide mäng saarestikus on vahetunud halli vastu, hakkab Ahvenamaa valmistuma jõuludeks.
Novembrikuu pimedusele lisatakse laternad, ehted ja kuusepuud.
Muinasjutuliselt armsa pealinna Mariehamni kohvikutes süttivad advendiaja alguses tulukesed. Selle esimese nädalavahetuse laupäev kannab nime lillajul ehk minijõul, mis on justkui päris jõuluõhtu eelvaatus – tehakse kingitusi ja vajadusel peetakse juba siis ära jõuluistumine.
Jõuluturult jõulutunnet otsimas
Minijõulu päeval toimub pika traditsiooniga jõuluturg Jan Karlsgårdeni vabaõhumuuseumis Kastelholmis.
Soetatakse jõulupärg, kinke armsatele ja rüübatakse kuuma glögi.
Ahvenamaalane peab saama parima, millega ta harjunud on, maksku mis maksab.
Tänavu peeti turgu juba 50ndat korda ning kuigi turge toimub jõulukuu jooksul üle Ahvenamaa palju, on see neist kõige rahvarohkem. Kogu muuseumiala on nagu kihisev sipelgapesa, kus võimatu liikuda teisi müksamata. Iga kohalik trehvab siin tuttavaid ja sugulasi, sõpru ja kolleege ning enamiku jaoks saab selle kõige keskelt alguse jõulutunne.
Sel minijõulu turul müüvad oma loomingut ka ukrainlannadest kunstnik-käsitöölised Olga Serdiuk ja Natalia Nalyvaiko. Vatipükstes ja kuum jook käes, pakuvad nad heegeldatud mänguasju ja mütse, kaarte ja maale Ahvenamaast, vahaküünlaid ning palju muud. Kui uurin, kuidas nad siinse eluoluga ära on harjunud, kostavad mõlemad „uusahvenamaalased“, et on rahul, et saavad praegu siin elada.
„Möödunud jõulude ajal kutsus üks kohalik pere meid külla ja kostitas lahkelt. See oli väga tore jõulukogemus,“ räägivad nad korraga,
Seakints ja libekala
Restoranides algab uus hooaeg, menüüsse ilmub eraldi valikuna julbord ehk jõululaud.
Sellenimelise menüü all pakutakse Rootsi laua rikkalikkuses kohalikke jõulutoite, mis on aja jooksul haakinud endale lisa nii Soomest kui ka Rootsist. Peamiseks roaks on pontsakas jõulusink.
Mariehamnis asuva restorani Nautical omanik, kokakogemusega Adrian Bäckman kirjeldab rooga nõnda: „Võetakse sea kintsutükk, mida soolatakse tugevalt ja keedetakse pikalt ahjus. Sinepist ja riivsaiast valmistatakse kaste, millega lihatükk lõppeks kaetakse ja ahjus paneeritakse.“
Küps ja krõbeda koorikuga seakints lõigutakse viiludeks ning seda süüakse soojalt ja külmalt, põhitoiduna ja lisandina, tavaliselt törtsu sinepiga.
„Kodudes on jõulusink peamine toit kogu jõuluaja vältel, nii võileivakattena kui ka kartuli, vormiroogade jm kõrvale. Jõulusink on uhkel kohal ka riisipudru juurde käival võileival,“ räägib Bäckman. Ta lisab uhkusega, et nende restoran on hoidnud menüüs road, mis tuttavad pigem aastate tagant: keedetud seakoodid, lehmakeel ja palju muud, mida vanasti ikka söödi, et miskit raisku ei läheks.
Kuigi Bäckmani nimetatu ei pruugi tänapäeval enam olla toidulaual nii minev, on traditsioonid endiselt au sees ses osas, mis puudutab köögivilju. Lauale jõuavad mitmesugused vormiroad kaalikast, kartulist ja porgandist, mis olid Soome peotoidud juba 1800ndatel.
Vanim jõulutoit Ahvenamaal on libekala, mis pärineb viikingite ajast.
Tublimad perenaised valmistavad need ka tänapäeval otsast lõpuni ise.
Vanim jõulutoit Ahvenamaal on libekala, mis pärineb viikingite ajast. Seda tehakse enamjaolt soolata kuivatatud tursast, mida kõigepealt leotatakse külmas vees ja leelises. See annab kalale lödi koosluse ja veidi krudiseva maitse, mida tuntakse pea kogu Skandinaavias.
Levinuim ja käepäraseim advendi- ja jõulutoit, mida pakutakse kõikjal, on riisipuder singivõileivaga. Saarestiku kaugematel saartel on tavaks püüda jõuluhaug, mida süüakse mädarõikakastmes. Usinamad gurmaanid teevad jõuludeks ettevalmistusi juba suvel ja nii mõnelgi kalamarjapurgil on kirjas „Jõuluks“.
Üks peamisi järelroogi advendiajal on aga jõulutähekujulised lehttainast saiakesed ploomimoosi törtsuga keskel. Kui kohalike seas teen väikest küsitlust nende lemmikpühaderoa kohta, saan enamasti vastuseks, et selleks on jõuluhaug, libekala ja riisipuder.
Ahvenamaalased on toiduusku. Kel jõudu on, kvaliteetse toiduga tagasi ei hoia.
Kalamehed on pärast sügisest palju tööd ja vaeva nõudnud räimeturuks valmistumist (mis oktoobri esimesel nädalal Helsingis toimub), taas valmis käised käärima, et hõrgutisi pakkuda. Ahvenamaalane peab saama parima, millega ta harjunud on, maksku mis maksab.
Karl-Erik Bergman, eluaegne kalamees ja kirjanik, kirjeldab tavalisi Ahvenamaa talvesid nõnda: „Need on lumetud, vesised ja soojad, mustad ühesõnaga. Talve ja lund ma ei armasta, need on alati kalapüügi raskemaks või lausa võimatuks teinud.“
Kuigi ta ise enam tihti kalal ei käi, teevad tema kalameestest pojad suure töö ära. Kui on vaja nõu, kus just selle tuulega kõige paremini näkkab, küsivad nad aeg-ajalt isalt. Tema juba teab, kust püüda.
Saarestiku kaugematel saartel on tavaks püüda jõuluhaug, mida süüakse mädarõikakastmes.
Sädelust ja valgust
Advendiaja algusest kuni päris jõuludeni toimub igal nädalavahetusel sündmus „Ahvenamaa sädeleb“, mis toob kokku ettevõtjad, kel jõulude ootajatele midagi ahvatlevat pakkuda. See on n-ö vend või õde kahele teisele sündmusele – „Ahvenamaa rohetab“ mai viimasel nädalavahetusel ja „Lõikuspidu“ septembri kolmandal nädalavahetusel. Kõigi nende üritustega tõstetakse esile kohalikku toodangut ning seda siin osatakse.
Jõuluturgude ja jõululaudade keskel on siinsed inimesed õhinas Lucia-nimelisest valguse toojast. Juba novembris valitakse kandidaatide seast välja neiu, kes luutsinapäeval ehk 13. detsembril Mariehamni luterlikus kirikus kroonitakse. Tol hommikul on ka lasteaeda ja kooli sättivatel lastel palju elevust, sest sealgi etendatakse väikestviisi Luciat. Et abivajajatele raha koguda, käib Lucia-seltskond lauluga esinemas hooldekodudes, ostukeskustes, ettevõtetes ja mujalgi. Heategevus on üks advendiaja märksõnu.
Muu hulgus toimub heategevuslikke oksjoneid, kus näiteks paar käsitsi kootud villaseid sokke müüakse vahel vaid viieka eest, aga päts leiba lausa 30 euroga. Lucia-perioodil küpsetatakse krussis safranisaiakesi, mille juurde juuakse magusat jõulukalja või gögi.
Jõululaupäeva päeval peetakse kirikuis jõulupalvus. Enne või pärast seda kogunevad paljud kodudes, et süüa traditsioonilist riisiputru, kus ka mandel peidus. Kelle kaussi see satub, saab midagi soovida. Haudadel süüdatakse küünlad ja tehakse veel viimaseid ettevalmistusi enne kõrghetke, mil kõik on rahu ja hea vastuvõtmiseks valmis.
Jõuluõhtuks saabub rahu
Jõuluõhtul jääb kõik väline justkui soiku ja Ahvenamaa tõmbub endasse.
Kel on lähedasi, kogunevad, et üheskoos kodust jõululauda nautida. Kel on sõpru, võib küllakutse saada. Lisaks muule külakostile on siis viisakas kaasa võtta jõululill. See on traditsiooniline tänuavaldus võõrustavale kodule ja perenaisele, alati õige asi õiges kohas. Olen tavaliselt kaasa võtnud potilille, mille arvan võõrustajaile sobivat, kuid täpseid reegleid siinkohal ei ole, kõik sõltub küllakutsutu hinnangust, pakkumisest ja võimalustest.
Jõuluõhtul jääb kõik väline justkui soiku ja Ahvenamaa tõmbub endasse.
Aastate jooksul olen veetnud jõuluõhtut Ahvenamaa eri paikades. Kõlama on jäänud ehedus. See rahu ja vaikus, mis saarestikus jõulude ajal valdav on, võlub igas mõttes. Väikesed majakesed ja suuremad talud on külluslikult valgustatud ja ehitud, korstnast suitsusabad väljas.
Hasartsemad lausa võistlevad selles, kelle hoovil on valgustatud kujukesi enim. Üks suurima kujude hulgaga hoove jääb mu koduteele ja aeg-ajalt on põnev sealt mööda sõites kiirust maha võtta, et näha, milliseid uusi kujusid on lisandunud.
Möödunud aastal veetsin jõuluõhtu kolmekümneliikmelise perekonnaga, kus esindatud viis põlvkonda. Nõnda külluslikku jõulukingituste kuhja kuuse all ja ümber ei ole ma varem näinud. Laste siiras rõõm kinkidest ja viis koera, kes elevuse ja lahti rebitud pakkepaberite keskel sõbralikult ringi jalutasid, jätsid kauaks hinge helge tunde. Tähtsaim oli koosolemise rahu.
Jõulupühade ajaks mässib Ahvenamaa end rahusse kui pehmesse pleedi. Kõik pingutused on tehtud, käes on aeg nautida. Paljud sõidavad soojale maale, et kasukas seljast heita ja päikese käes lõõgastuda. Teised mõnulevad siinsamas oma pesas ja lisavad halg halu järel puid ahju.
Ahvenamaa jõul on lummav – siin on vaikus, rahu ja kosutav puhkus hingele.
Jõuluhommikul seavad paljud sammud varajasele jumalateenistusele, mis algab tavaliselt juba kell seitse. Kui on üheskoos rõõmustatud ja lauldud sellest, kuidas veidi enam kui kahe tuhande aasta eest Jumal inimesena sündis ja mida kõike see veel tänapäevalgi tähendada võiks, siirdutakse kiriku kõrval asuvasse kogudusemajja sööma kuulsat riisiputru singivõileivaga. Kes kirikus ei käi, sööb putru kodus ja kutsub tavaliselt kellegi kampa.
Koosolemine on jõulude keskmes ka siinmail.
Kõige eraldatum saar Ahvenamaa saarestikus on Kökar, kus läbi aegade on olnud traditsioon minna jõuluhommikul kirikusse jalgsi. Kaks kanget kalameest – Per Sundberg ja Nils Eriksson –, kes alati jõuluhaugi lauale on püüdnud, võtsid ka elusügisesse jõudnuna teekonna alati jalgsi ette.
Jõuluhommiku harduses sammusid nad maha neljakilomeetrise tee. Mäletan, kuidas Per kord selle kohta kostis: „Me oleme seda teed alati jalgsi käinud, käime ka tänavu.“ Mida kõike mehed sel teekonnal arutasid, on raske aimata, kuid kirikusse nad läbi pimeduse jõudsid.
