Kuidas Maaleht Eesti elu paremuse poole lükkab

Olen ikka lähtunud sellest, et ajakirjanik ei pea üksnes olemasolevat kirjeldama, vaid seda ka paremuse poole lükkama. Nii on leevendunud dokumendivahetuse mured, fosforiiditeemalgi saabus olulisi vastuseid, aga jänni olen jäänud omavalitsustes rahva raha põletamise peatamisel ja kliimaministri rahva ette viimisel.

Üks teema, millel Maaleht juba aastaid silma peal hoidnud, on eakate raskused isikut tõendava dokumendi uuendamisel.

Politsei- ja piirivalveameti (PPA) vanemkomissar Marit Abram rääkis praegusest olukorrast, et nüüd ei pea vanur enam teeninduspunkti dokumendile isiklikult järele minema – taotledes saab määrata, et dokumendi võtab vastu volitatud isik, näiteks pereliige. „Samuti on võimalik dokument tellida Selveri kauplustesse,“ lisas ta.

Endiselt tekitab aga inimestes segadust, miks PPA ametnikud saavad küll tulla vanuri juurde koju sõrmejälgi võtma, kuid fotot temast ei tee.

Komissar Abram põhjendas: „Kuna ressurss on piiratud, siis PPA hõivab inimeselt sõrmejäljed ja võtab allkirja, aga fotot ei tee. Foto tegemine võib võtta pikalt aega ning kui PPA ametnik hakkaks kliendist ka fotot tegema, peab järgmine klient seetõttu veel kauem ootama enda sõrmejälgede andmist.“

Järelikult peab igal vanuril, kes PPAsse fotokabiini ei jõua, olema isiklik fotograaf võtta. Samas kinnitas siseminister Kristian Jaani 2022. aastal Maalehele, et PPA ametnikud aitavad kindlasti vanurit ka foto tegemisel.

Jätkuvalt jääb ka arusaamatuks, miks peavad 90aastased inimesed üldse sõrmejälgi andma. „Vanem kui 70aastane ei pea uuesti sõrmejälgi andma, kui need on tal korra elus juba antud. Euroopa Liidu õigus ei luba anda välja täielikult ilma sõrmejälgedeta ID-kaarti,“ selgitas komissar.

Tegelikult on isikut tõendava dokumendiga üks variant veel. Uurisin, kas PPA ei võiks jõulisemalt kuulutada, et keegi ei karista vanurit, kui tal jääb isikutunnistus uuendamata. Sellega saab ikka kätte nii retseptiravimid kui ka pensioni ning isegi matmisel ei teki aegunud isikutunnistusest probleemi.

PPA vastus oli diplomaatiline: „ID-kaardi mitteomamise eest kedagi ei karistata.“

Kui raha ei põle, on autonoomia ohus

Maaleht tõi märtsis välja, et kui Narva linnavolinikud teenivad ühe istungiga kuus 656 eurot, siis enam-vähem samasugust tööd tehakse Kadrinas, Vormsis, Ruhnus ja Rõuges tasuta.

656eurone saadikutasu tähendab, et rahanappuse üle kaeblevas Narvas läheb ainuüksi üks volikogu istung maksma enam kui 20 000 eurot.

Tegin ettepaneku regionaalministeeriumile ja linnade-valdade liidule: „Arutage läbi ja pange kirja dokument nimega „Volikogu liikmete tasustamise hea tava“. See ei sunni ega käsi kedagi raha põletamist lõpetama. Küll aga võiks olla moraalseks kompassiks /.../. Kokkuvõttes oleks igatahes rahva rõõmuks rahva raha enam alles.“

Regionaal- ja põllumajandusministeeriumi asekantsler Sigrid Soomlais saatiski ettepanekust innustununa kirja linnade ja valdade liidule. Kirjas seisis: „Teeme ettepaneku, et Eesti Linnade ja Valdade Liit kaaluks vastava hea tava koostamist. Oleme vajadusel ministeeriumi poolt valmis tava koostamisel igakülgselt abistama.“ Tänaseni ta vastust saanud ei ole. Narr lugu.

Küll aga arutas valdade-linnade liidu volikogu 14. mail ettepanekut ja leidis, et volikogu liimete tasustamise hea tava koostamine võib olla tõlgendatav otsese sekkumisena kohaliku omavalitsuse autonoomiasse.

Raha põletamine seega jätkub.

Fosforiiditeema sai vastuseid, aga minister rahva ette ei tule

Maalehe intervjuu kliimaminister Yoko Alenderiga tõi oktoobris esile, et ministeerium korraldab küll fosforiidiuuringuid, kuid on inimesed infopuudusesse jätnud.

„Inimestel on fosforiidiga seoses muresid ja hirme palju. Kliimaministeeriumi koduleheküljelt ma aga vastuseid korduma kippuvatele küsimustele ei leia. Olles põhjalikult jälginud Fermi Energia tuumajaama rajamise protsessi, näen, et erafirma suhtleb kohalike inimestega hoopis enam kui kliimaministeerium, püüab nende mureküsimustele vastata,“ märkisin intervjuus. „Äkki võiks kliimaministeeriumi kodulehel olla korduma kippuvate küsimuste rubriik?“

Tõdegem rõõmuga, et 12. novembrist ongi ministeeriumi kodulehekülje sektsioonis „Maavarad / tulevikumaavarad“ olemas rubriik korduma kippuvatest küsimustest. Sellest leiab ministeeriumi maavarade osakonna vastused ligi 30 mureküsimusele.

Kuna intervjuu Yoko Alelenderiga keerles ka selle ümber, et minister ei soovi tulla rahvaga fosforiidist rääkima, uurisin, et kas minister ei tahaks jätkuvalt tulla kohalike elanike ette.

Kommunikatsiooninõunik Martin Altraja vastas: „Praegu on käimas uuringud, mis kestavad 2025. aasta lõpuni. Enne nende valmimist pole poliitikutel teadmiste jagaja rolli – seda saavad teha geoloogid ja teised teadlased. Kui uuringud valmivad, saab asuda andmetele tuginedes rääkima ka poliitikutega.“