„Ära ole käkerdis! Kui kukud, tõuse jälle püsti!“ Kolm kanget õde ei anna kunagi alla
(26)Õed Vanajüri Anni (96), Tika Mann (93) ja Tooma Vilma (88) on kolme peale kokku näinud ära 280 jõuluõhtut. „Kolm raudset leedit!“ naerab Mann. Ta saadab ajakirjanikuga enda poolt Kihnust nooremale õele Manijasse topsitäie kadakamarju. Need on terviseks, ärgu õde seal tuppa konutama jäägu!
Üks asi, mida Tika Mannile ei maksa ütlema minna, on see, et kas ta ikka peab 93aastaselt veel jalgrattaga mööda Kihnu saart ringi laskma, kukub veel maha!
„Mina pole mingi käkerdis,“ teatab Mann. „Ma olen mitu korda ratta pealt maha sadanud, mis siis sellest? Ega ma sinna maha kükitama ei jää! Tõusen ju jälle üles ja sõidan edasi! Ma olen hea lühike, mis mul viga tõusta on?“
Mõte, et ta võiks maha pikutama jääda, on nii naljakas, et Mann itsitab pikalt. Ei saa kärust ahjupuidki võetud, nii lõbus on. Siis kahmab korraga pool kärutäit halge sülle ja lipsti ongi need juba toas. Käkerdis ei ole ja aeglane ka ei ole!
Mann ehk Maria Karjam elab Kihnus. Õed passinimega Anna Pull ja Vilma Havik Manija saarel. Neil on veel elus kaks venda, teised nende suure pere 11 lapsest on igavikus.
Elujõudu pritsib õdedest nagu voolikust. Mõte käbe, jutt kiire, vaata ise, kuidas järele saad.
Mannil on pesupäev olnud, nööritäis valgeid omakootud sukki kiigub tasakesi tuule käes.
„Need tuleb nüüd teistpidi keerata ja siis tuppa tuua,“ hindab Mann seisu. Sukad on peente varrastega kootud, siis saab kude tihedam, on soojem ja sukad peavad kauem vastu.
Niisugused sukad on jalas kõigil õdedel, muidugi ikka omatehtud ning kulunud kohtadest oskuslikult parandatud. See olevat muide praegu Ameerikas suur trend, et rõivaid just nõnda parandatakse, seda eriti varjamata, sest taaskasutus on oluline ja kõik ei oskagi ju parandada. Fotograafi, kes juba aastaid elab ja töötab Ameerikas ning Eestis on lühemal külaskäigul, ei saa nõelutud sukkade juurest kuidagi kätte.
Tika Mannil pole halli aimugi, et ta oma sukasületäiega on otsekui stiiliraamatust välja astunud, aga seda ta peab tähtsaks küll, et asju hoitaks.
„Kes pole ise vardaid kudunud või oma kätega midagi teinud, see ei oska teiste tehtut ka hinnata,“ arvab Mann. „Siis pole asigi, kas söövad neid koid või muud!“
Tal on natuke mure, mis tema riidevarust pärast teda saab.
Tuulame natuke rõivaste seas. Kõik puha traditsioonilised Kihnu naiste riided, ikka enamasti kodus ise tehtud, ainult pulmatanu koos tikandiga on selle ala meistrilt. Kõik on mugav ning näeb seljas hea ja uus välja.
„Proovime kõik su riided nüüd läbi...“
„Mis sest on? Kauemini seisavad!“
Manni õde Vilma saab hiljem telefonitsi sellest täpse aruande ning naerab nii, et hing kinni, kui kuuleb, et sinise kördi juurde pani Mann ajakirjanikule punase põlle ja punase rätiku! Hea nali!
Sinine on ju leinakört ja sinna punast juurde ei panda. Ainuke punane asi selle juures võib olla äärispael, mis teadagi hoiab kurja eemal.
„Kui mees suri, kandsin musta kümme aastat. Poja surmast on kuus aastat, polegi enam värvilist selga pannud.“
Mann oli üsna noor, kui laevamehest abikaasa Elmar ühel käigul sõpradest maha merejääle jäi ja sinna elu jättis. Miilitsast saadeti uurijagi, kuid õiget otsa juhtunust kätte ei saadud. Toona 39aastane Mann jäi kahe väikese poja ja tütrega üksi ega abiellunud enam. Sestsaadik pole ta ka värvilist körti kandnud.
„Mul oli ju juba kaks meest majas,“ ütleb ta poegi mõeldes. „Kus ma selle kolmanda oleks veel pannud?“
Teiste vanu mehi ta ei tahtnud ja oma abikaasast paremat leida ei lootnud.
„Kui teda nägin, siis mõtlesin kohe, et kole tore ja mõistlik inimene! Kui selle endale meheks saaks! Ja saingi!“
Mees oli aastakese noorem ja see pidi tähendama perele head seaõnne.
Oli siis nii?
„Oli-oli,“ rõkatab Mann. „Sead kasvasid meil suured!“
Noorena oli Mann „kõva tantsuröövel“, aga mehe surmast saadik pole selleks enam tahtmist olnud. Oli na palju kurb.
„Kuulasin ja panin tähele!“
Manni suur kirg on ravimtaimed.
„Olen vanade inimestega rääkinud, panin kõik kõrva taha ja pidasin meeles,“ sõnab ta sahisevat põdrasammalt välja otsides. „On öeldud, et ma olen nõid. Öelgu pealegi. Mina pole kuskil nõiutamas käinud, seda ma tean ju ise.“
Ülekohut, jah, seda pole Mann kannatanud vaadata. Kui on peale sattunud sellele, et kellelegi tehakse liiga või koheldakse halvasti, siis on vahele läinud valju hääle ja suure hooga.
Nõrgemate eest tuleb välja astuda, see on elu seadus, nii peab see olema nüüd ja alati.
„On sellest siis abi olnud?“
Mann noogutab. Nõrgemate eest tuleb välja astuda, see on elu seadus, nii peab see olema nüüd ja alati. Kui midagi kahetseb, siis seda, et rohkem ei öelnud.
Ta saadab nooremale õele suure purgi kadakamarju ja paki kommi ning seab ajakirjanikule kaasa üht-teist oma taimevarust, mis kõik korjatud punkt õigel ajal vanas kuus ja kaduneljapäeval. Üks imevahend on tal veel käepärast: paplipungaviin. See teeb kõigi suuhädadega üks-null ning aitab muidu ka.
Tuul kogub hoogu. Kaevul kõigub ämber.
„Sa vett pole tahtnud tuppa tuua?“
„Pole na vilets mitte, et ämbrit vett kätte ei saa!“
Jõuluks toob Kihnus elav poeg Mihkel Mannile väikse männipuu, mis on Kihnu tavaline jõulupuu. Kuuski on Kihnus alati vähe olnud, neid pole tavaks olnud tuppa tuua. „Väikese jõulumänna ikka toome,“ takseerib Mann vaba nurka. „Jõulupuu on õnnistegija märk ja peab kindlasti olema!“
Manijalt kostab naeru
Noorem õde Tooma Vilma keerutab oma Manija saare keskel asuvas taluköögis päev hiljem kadakamarju käes ja lihtsalt naerab ja naerab ja naerab.
Esiteks muidugi see sinise kördi ja punase rätiku asi, teiseks õde oma juttudega...!
„Sinise kördi juurde ikka sinisest riidest põll,“ õpetab ta.
Vilma on mitu korda teles olnud. Tema juurde astuvad ajakirjanikud ikka sisse, tahavad kuulda elust-olust ja leivaküpsetamist näha. Vilma teeb ise saia, odrakaraskit ja leiba ka. Jõuluks tuleb igal juhul värske leib. Või...?
„Mina istun sellel aastal oma kambris ja panen ukse lukku, olen seal nagu hiir urus! Teie tehke siis, mis ise tahate!“
Pere vanim tütar Helve, kes on ema juures käimas, noogutab. Seda on ennegi kuuldud.
„Jah, ega meie ei oska ju ise vettki keeta!“
„No ega te ei oska jah!“
„Mis sa siis tahad? Vala ja keeda aga ise!“
Helve naerab nii kõvasti, et ei saa rääkida. Vilma toksib vastu lauda ja ajab natuke veel vastu, et noored ei saa hommikul pliidi alla tuldki tehtud, siis naeravad juba mõlemad.
Vilma utsitab Helvet, et lõigaku nüüd värsket saia ja valagu kibuvitsamarjadest tehtud ning pliidil pikalt haudunud teed. Kibuvitsamarjad meeldivad Vilmale nii väga, et jõuluõlu on ka nende tõmmiseveega käima pandud.
Helve on oma perega jõuluõhtul ema juures. Vilma võtab uuesti tuurid üles, et vaadaku aga nad ise, kuidas kõik tehtud saab, mis see olgu, vanad inimesed juba, aina puhkavad linnas, aga ei mõista saiagi teha!
„Sinu oma tuleb ju parem. Ja kuidas seal linnas siis nii kerge ikka on?“
„Misasja seal teha on?“ imestab Vilma. „Kõike osta poest! Toitu pole ka vaja keeta, kalla ainult kuum vesi peale! Aga no mis toit see ka on? Tule maale, tee tööd ja oled terve nagu karu!“
Selgi aastal oli nii, et kui tütar lasi emale mandrilt tuua koorma lõhutud ja saetud küttepuid, toksis Vilma need kirvega üle, pidas jämedaks.
„Tahate mu talvepuid näha?“
„Tahaks küll. Ja seda, kuidas sa neid lõhud.“
„Et lähme siis? Paneme riided selga ja...!“
„Minul võtab see sekundi!“
„Minul ka! Ma olen ammu enne sind valmis! Vaatame, kes enne saab!“
Ja ennäe, olemegi võidujooksus! Kas saab enne valmis 90 serva all proua või 40 aastat noorem? Surts!, vilksatab Vilma oma kohalt minema, rabab varnast jaki, hüppab saabastesse ja paneb käe lingile.
Olen jõudnud käe vaid üleriiete järele sirutada. Vilma võit.
Ikka paati ja paadist välja
Nooremana elas Vilma koos mehe ja lastega Sorgu saarel, mis jääb Manijast kümmekond kilomeetrit eemale. Mees Erich oli seal majakavaht. Kui tuli laste kooliaeg, kolis pere Manijale. Kooli pole seal kunagi olnud, lapsed on alati käinud Pootsi koolis ning nädala internaadis olnud. Pootsi on Munalaiu sadamast natukese eemal ning seal on siiani Manija inimestele kõige lähem pood. Vilmal ja Erichul on neli last.
„Mees ikka ütles, et tema tahaks mandrile minna, aga mis seal parem oleks olnud,“ arutab Vilma. Erich on nüüdseks 28 aastat surnud, teda tabas Kihnu ja Manija meeste haigus – jalga lõi gangreen.
„On räägitud, et gangreen on rannameeste ja kalurite haigus,“ sõnab Helve. „Et kõik see kummikutega käimine ja külmas olek teeb seda.“
Elekter tuli Manijale 1965. aastal, mil ehitati diislil töötav jõujaam.
Esialgu anti voolu jaokaupa, öösel oli pime.
Kolmapäeval ja pühapäeval sai voolu ööpäev läbi, siis käis asi nii, et kolmapäeval pesti igas peres Riga masinaga pesu, pühapäeval triigiti ja viigiti, esmaspäeval läksid lapsed jälle pesukotiga Pootsi kooli poole teele.
Vilmal on tagantjärele hea meel, et nad mandrile ei kolinud, mis sealgi parem oleks olnud? Tööd tuleb ju igal pool teha.
„Siin muidugi oli kõik aeg see asjade paati ja paadist välja tõstmine. Kui oli piimavedu või... Jõusööda kottide tõstmisel tuli mure, et tapan teiste naiste mehed ära! Mehed pärast rääkisid, et ma olin sellist tempot teinud!“
Ega ta nüüdki väetike ole, haarab teel tuppa käe otsa võrgutäie pliidipuid, nagu ei kaaluks see midagi. Aidata ennast ei lase ja viib puud välkkiirelt tuppa ära.
„Las tuuseldab,“ vaatab Helve talle järele. „Liigutama peab!“
„Vaadake, mis siin põhja all kirjas on!“
Vilma kahmab sülle piraka leivaastja ning keerab selle kolm jalga naksti taeva poole. Põhja all on aastanumber 1915. Vilma kätte tuli astja siis, kui ta abiellus. Tema meheõde on Virve-Elfriide Köster, kes kunagi samas talus elas.
Kui Vilma on tuppa lipsanud, nügin leivaastjat. See on küllalt raske. Mingit soovi pole seda sülle haarata, jalad tagurpidi keeratud, et keegi saaks kõhualust vaadelda.
Kui tugevad need naised veel nooruses ja täisjõus võisid olla? Kust see tuleb, et mõne muserdab elu aastatega maatasa, teised aga lippavad kõrges vanuses metsa all, korjavad ravimtaimi, traageldavad rattaga ja lõhuvad puid?
Üks vastus tuleb pähe küll. Need on iseseisvad ja sitked naised nii kehalt kui loomult. Kuidas kasvanud, seda enam ei muuda. Otse öeldes – parajad juurikad puha.
Tooma Vilmal on muide just täna, loo ilmumispäeval sünnipäev. Palju õnne!
Ennem saeks, kui toas istuks!
Veel mullu nakitses Manija kõige vanem elanik Vanajüri Anni ehk Anna Pull ihuüksi tormis murdunud papli kallal. Saagis, laasis, raius ja kärutas.
„Tervis oli hea,“ seletab oma hullu ettevõtmist.
Kui üks ebalev turist abi pakkus, kõssitati ta pikemata eemale. Liigutamine ei tee vanainimesele halba!
„Ema läks metsagruppi tööle,“ naerab poeg Evo.
Tänavu on Anni hoogu maha võtnud, viimased nädalad toaski olnud. See talle ei meeldi, inimene pole loodud päevad läbi kambris istuma, aga no mis sa teed, jalad veavad viimasel ajal alt.
„Tegid endale ehk tööga liiga?“
„Jaah ... jäin külma ilmaga väljas seisma... Hea meelega läheks õue, aga ei aita keegi asi.“
Ometi suvel-sügisel sai veel peenraid rohida ja üht-teist nokitseda.
Vilma tütar Helve Havik ja Anni poeg Evo Pull mäletavad veel oma noorusest, kuidas jõuludest uue aastani käis Manijal lõputu pühadetrall.
Kui jõulusaunas käidud ja põhud maas, hakati ühest ja teisest saare otsast liikuma, keskel saadi kokku. Toad olid rahvast täis, mängiti ja lauldi, eks söödi ja joodi ka. Mõni mees ei saanud pikalt koju.
„Nüüd on siin rohkem sellised vaiksed ja kodused jõulud,“ sõnab Helve. Kas vanad ajad tulevad veel tagasi? Tore ju oleks, aga ... eks tulevik näitab, mis sest saareelust saab.
Anni loeb ajaviiteks lehte, seal puha pahad uudised, lausa lõhuvad seest.
Vaatab oma istumiskohast otse merele, kus näikse tormi tõstvat ja sõnab, et sellest „na libeda näoga Putinist“ head oodata pole. Putin toob Annile meelde Stalini ja selle, kuidas Tallinna pommitamise kuma Manijale ära paistis ja nemad isaga seda vaatasid. Enne seda oli Eesti aeg, elu täitsa hea ja rõõmus. Kahjuks lühidalt.
Putin toob Annile meelde Stalini ja selle, kuidas Tallinna pommitamise kuma Manijale ära paistis ja nemad isaga seda vaatasid.
„On elatud ja vaeva nähtud! Ja igasugust nalja nähtud!“
Järjest tuleb meelde, mis töid ja tegemisi elu jooksul ette võetud. Teeks nüüdki, aga tervist ei saa raha eestki. Seljas on Annil ainult omatehtud riided: nii jakk kui kört koos aluskördiga, samuti sukad.
Annil ja tema mehel Mihklil oli kuus last, kolm neist praeguseks igavikus. Mihkel ise uppus tormise ilmaga merel 1975. aastal. Ka üks poeg uppus. See on surm, mis puudutanud Kihnus ja Manijal pea iga peret.
Anni on ainuke kolmest õest, kel vesi majas. Selle taga on poeg Evo. Anni kraaniveest lugu ei pea, see ju torudes seisnud ja kaevuvesi on nagunii parem.
„Kaevuvesi oli sellise maitsega, et ei kõlvanud juuagi!“ Evo on oma asjas sama kindlameelne kui ema omas.
Siit näib jooksvat üks punane niit, nimega pärilik kangekaelsus.
Ema Anni meelest ei oleks pidanud Evo ka traktoriga kartulivagusid lahti ajama, kui eluaeg on seda tööd konksuga tehtud. Ja võttiski ühel aastal üksipäini põllu käsitsi üles, mis see poiss seal masinaga lõhkuma läheb!
„Anna nüüd külalistele suppi! Ja leiba ka.“
Evo ja Anni perenimi Pull muide tähendabki kihnu keeles leivapätsi. Loom, keda teame pullina, on kihnu keeles hoopis ärg.
„Viimne on veel nägemata,“ nendib Anni ühtäkki.
„Mis viimne?“
„Vanarahvas ütles nii. Et viimne on veel nägemata.“
Sellega ta mõtleb, et praegune aeg kannatab veel hullemaks minna. Kuni seda pole juhtunud, rõõmustagu aga kõik oma pühade üle nii, nagu oskust ja tuju on. Ja kel tervist, mingu välja, tehku mõnd tööd ja liigutagu, sest see on üks mõistlik tegu!
Kahjuks saime eile õhtul kuulda, et Annil on nüüd viimne ikkagi nähtud. Avaldame lähedastele kaastunnet.
