1940. aasta augustis jõudis vend Roger, selle usukogukonna asutaja, juhuslikult Taizé külla. Koht paelus teda niivõrd oma ilu ja rahu poolest, võiks öelda isegi enam, kui 10 km eemal paiknev keskaegne kuulsaim Cluny klooster Prantsusmaal, et ta pani aluse kogukonnale, millest ta lootis, et sellest saab osaduse võrdkuju, lepituse haputaigen inimeste seas. Vähemalt nii on ta kord oma sõnadega öelnud.

Vend Roger oli lapsena kasvanud üles teadmisega, et tõeline usk tähendab armastust tegudes, mitte ainult sõnades.

Taizé vennaskond on Lõuna-Burgundias Taizé külas asuv oikumeeniline vennaskond, mille rajas teoloogiatudeng Roger Schultz (1915-2005).

Alguses olid vaid mõned vennad Taizé kogukonnas koos vend Rogeriga ja kasutati katoliku külakirikut palvusteks, kuid hiljem, kui kogukond kasvas, kerkis sinna küla äärealale omaette hoonekompleks, kus täna elab ligi sada venda ja sadu vabatahtlike noori, kes neile on abiks ja püüavad elada Taizé vaimsuses.

See vaimus on seotud tagasihoidlikkuse, lihtsuse ja kristliku müstikaga, milles inimhing kohtub vahetult reaalselt lähedaloleva Jumalaga.

„Juba lihtne igatsus Jumala järele on usu algus,“ kirjutab vend Roger. See on ka põhjuseks, miks sajad noored sinna pooleks aastaks või mõneks kuuks lähevad vabatahtlikuks. Selline mõtteviis on olnud vastus paljude inimeste Jumala-otsinguile ja saadab ka eesseisvat Euroopa noortekohtumist Tallinnas.

Et kõik läheks Eestis hästi!

Taizésse ei olegi nii lihtne jõuda.

Oli mitmeid takistusi, kuid mind hoidis usk ja kindlameelsust üleval, et igale kannatusele järgneb lõpuks ikka rõõm. Äkitselt olin jõudnud keset Prantsusmaad ühte rongijaama, kus võttis mind vastu Marta Poolast, kes on Taizés vabatahtlikuks.

Kohale jõudes, tervitas mind üks vendadest, Sebastian, kes oli määratud priori Matthewi poolt mulle selleks päevaks kaasteeliseks. Ta tegi kiire tutvustuse Taizé kogukonnas ja koos suundusime keskpäevapalvusele. Palvus oli traditsiooniline Taizé palvus lauludega ja vaikusega. Noori vabatahtlike oli palvesaal täis ja eestpalvesse oli võetud ka Eesti kohtumine detsembrikuu lõpus, et kõik läheks hästi ja üritus toimuks meelepärasena Jumalale.

Peale palvust vendade ja vabatahtlikega suundusime Sebastianiga lõunale. Mul oli see privileeg süüa koos vendadega lõunat vaikuses.

Lõuna oli lihtne ja tagasihoidlik. Söömise ajal mängis klassikaline muusika. Lõunasöögi järgselt vestlesime vendadega, ma sain tutvustada Eestit ja meie noori ning loomulikult meie kliimat, palusin et pakitakse kaasa soojad riided!

Nemad said küsida küsimusi Tallinna kohta, kirikuelu kohta Eestis ja loomulikult rääkisid põhjalikult oma vennaskonnast Taizés. Peale seda paaritunnist kohtumist liikusin vend Sebastiani saatel uuesti vaatama, kuidas Taizé kogukond toimib. Mulle tutvustati keraamikakoda. Kogukonna äärealal on väike pood, kus nad müüvad keraamikat, et teenida kloostrile raha.

Juba oodatakse!

Loomulikult tegelevad nad ka põllumajanduse ja käsitöö ja teiste tegevustega, mis tooks vennaskonnale tulu. Nad toimivad täiesti kloostrireeglite järgi, ora et labaora (palve ja töö), aga on oikumeeniline ja pole mitte tegemist katoliku kloostriga, kuid kõik on paigas vastavalt reeglitele kuidas eluolu peab toimima vennaskonnas.

Taizé on koht, kus saab olla täielikult sina ise.

Olin enne lugenud palju Taizé ajaloo, tegevuse ja vaimsuse kohta ning aru saanud, et sinna on oodatud kõik noored, olenemata usutunnistusest. Taizé on koht, kus saab olla täielikult sina ise. Koht, kus saad kõrvale panna kõik, mis sind mujal defineerib – olgu see sotsiaalmeedia profiil, sõprade ootused või isiklikud hirmud. Siin pole tähtis, mida sa teed või kui palju tead – sa oled lihtsalt sina ise.

Aeg möödus kiiresti. Isegi väga.

Püüdsin võtta veidi aega, et olla selle kõige keskmes ja vaikuses. Siiani on mul silme ees väikese Prantsusmaa mägiküla vaated. Tagasi rongijaama viis aga vabatahtlik Nik Hollandist. Oi ta oli vägev, võiks öelda särav isiksus ja tema on tulemas Tallinna Taizé kohtumisele.

Ta ütles, et pole kunagi käinud Tallinnas ja väga ootab et tutvust teha selle riigi ja rahvaga. Tegelikult ütles, et pole kunagi käinud Euroopa Taizé kohtumistel ja nüüd siit Taizést sõidab ta koos vendadega koos teele jõululaupäeval ning on väga elevil. Soovisin talle kõike head ja taaskohtumist Tallinnas.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena