Sõidukogemus | Santa Fe, tulevik minevikust

Mida ühist on uuel Hyundai Santa Fe-l ja nõuka-aegsel naljal? Mitte midagi! Kuid üks asi siiski. Nimelt pääsenud nimekas kultuuritegelane nõuka-ajal välismaale, pealekauba heasse hotelli. Supelnud seal basseinis elava muusika saatel „Võib-olla ma olen rumal,“ öelnud ta hiljem. „Kuid mulle meeldis!“

Sama lugu on mul Hyundai Santa Fe-ga. Saan aru, et ametlik kliimanutikas suund muudaks kõik siin maailmas väiksemaks, nõrgemaks, ressursisäästlikumaks ja taaskasutatavamaks. Aga siis paneb Hyundai püsti sõiduki, mis meenutab „muistseid õnneaegu“.

Tõesti. Ei mingit välist voolujoonelisust. Tohutu, pigem kandilisena tunduv kere, mis siiski vaatajat kohe veetleb – jäikadena näivatesse joontesse on ju peidetud ka elegantset ümarust, tulede joontega tekitatud omalaadset haprust ja ehk isegi graatsilisust. Igatahes on võimatu sellest Santa Fest mööda vaadata.