“Tuulepealne maa” – Eesti ajalookeerises
ETV lavastuslike saadete toimetuse juhi Gerda Kordemetsa sõnul pärineb telesarja idee Eesti Vabariigi 90. juubeliaasta komiteelt, kes tegi ka ettepaneku sellise sarja tootmiseks otse stuudio BEC ("Õnne 13", "Ohtlik lend") produtsendile Raivo Suvistele. Ühtlasi tehti ka rahvusringhäälingule ettepanek seda sarja ETVs näidata.
"See on üsna loomulik. Kus siis veel?" küsib Kordmets. "Loomulikult olime sellest mõttes vaimustatud, kuna televaatajad ootavad eestikeelseid telesarju väga, saati siis veel ajaloolisi."
Kordemets tunnistab, et püüdes koos Raivo Suvistega välja mõelda, kuidas teemat avada ning kes võiks olla stsenarist, olid nad päris pikka aega üsna hädas. Ühel meelel oldi, et see peaks jutustama n-ö väikest ajalugu - ühe tavalise eesti perekonna lugu ajalooliste suursündmuste taustal. Stsenaristi leidmine aga ei olnudki nii lihtne.
"Lõpuks pöördus Raivo Suviste Mihkel Ulmani poole, kes on siiani kirjutanud viimaste aastate menukaimat sarja Eesti telekanaleil ehk "Ohtlikku lendu"," lausub Kordemets. "Oli ka teada, et plaani võetud uue sarja tõttu tuleb "Ohtlikus lennus" niikuinii aastane paus teha, sest tegelda üheaegselt kahe suure projektiga käiks nii tootjal kui ka rahvusringhäälingul üle jõu. Nii oligi Mihkel Ulman nõus proovima end ajaloolises draamas."
Stsenarist MIHKEL ULMAN, miks uus sari just sellise pealkirja sai?
Mõnikord on tabav nimetus justkui loo sisse kodeeritud, teisega peab aga kurja vaeva nägema. Telesarjade pealkirjad, kus on lisaks sisulistele ka kommertslikud kaalutlused, ei sünni kunagi valutult.
Mõtlesin oma 25 varianti välja, üks poeetilisem, kõrgelennulisem ja lamedam kui teine. Ilmselt lõbustasin sellega üksjagu võttegruppi, enne kui ühel päeval juhtusin kuulama ilmateadet ja see "tuulepealne", mida nad seal alatasa kordavad, jäi kummitama. Liitsin "maa" juurde ja vähemalt tööpealkiri oli sellega olemas.
Algul olid kõik selle vastu, kuid pikapeale harjusid. Tegu on justkui soovimatu lapsega, kes ise endale koha kätte võidab. Siiski arvan, et "Tuulepealne maa" sümboliseerib hästi Eestit tema ajalookeeristes.
Muide, kaasstsenarist Lauri Vahtre pakkus hiljem suurepärase pealkirja välja: "Ainumas päev", kuid siis oli juba olemas olev endale eluõiguse kätte võitnud.
Kuidas "Tuulepealse maa" stsenaarium sündis?
Vaevalt et ma oskan seda kuidagi mõõta. Stsenaristi töö kulgeb äärmuste vahel: kord tundub, et midagi meeldivamat ei saa ollagi, kord, et nüüd oled tõesti rongi alla jäänud. Eriti kui tähtaeg on punases. Ja ümberkirjutused, mida tuli selle sarja puhul tihti ette, on iga stsenaristi jaoks õudusunenägu. Oled just enda arvates kena osa kokku saanud ja siis kostab lavastaja poolt, et asi ei kõlba kuhugi.
Seda rongi all olemise tunnet oli sedapuhku rohkem kui tavaliselt. Muidu aga oli töö huvitav ja närvesööv. Pärast iga sarja valmimist annan endale sõna, et see jääb viimaseks, kuid mõne aja möödudes piinad ununevad ja oled taas valmis uuteks väljakutseteks.
Miks selle töö vastu võtsite?
Selleks on kolm-neli põhjust. Esiteks oli pakkumine huviäratav - ikkagi oma riigi sünnilugu. Teiseks, mitte keegi ei teadnud täpselt, mismoodi see formaat välja nägema peaks ja see andis mulle kirjutamisel vabad käed. Vahel võib nii hulludest projektidest ootamatult häid asju sündida.
Kolmandaks on tegu sama pundiga, kellega sai koos "Ohtlikku lendu" tehtud. Ja lõpetuseks - olin suutnud afääri kaasata Lauri Vahtre, kogenud ajaloolase ja kirjaniku, kellega hiljaaegu töötasime "Detsembrikuumuse" stsenaariumiga. Ilma tema abita poleks ma sellega toime tulnud.
Kuidas koostöö režissöör Ain Prosaga sujub?
Ilmselt sujub hästi, vastasel korral me juba kolmandat projekti koos ei teeks. Ain on telepõllul tegija nii otseses kui kaudses mõttes. Ta oskab stsenaariumis kitsaskohti näha ja vajaduse korral lahendusi pakkuda. Seda enam et sellise kirjutamistempo juures enesekontroll sisuliselt puudub.