Jõuluvana tõi aasta tipphetke
Õbluke Kätlin, kriitvalge pidupluus seljas, venitab end kikivarvule tõustes nii pikaks kui vähegi jaksab. Tema terased silmad puurivad ainiti aknast õue. No kus see jõuluvana ometi aega viidab, ei malda tüdruk oodata.
"Jõu-lu-va-na! Jõu-lu-va-na!"
See valjuhäälne, iga silpi rõhutav loits ei kaigu mitte ainult kümneaastase Kätlini, vaid ka temast märksa vanemate Maarjo ja Marko ja Urmase ning kõigi ülejäänud Viljandi Lasteabi- ja Sotsiaalkeskuse asenduskodus elavate poiste-tüdrukute suust. Aasta tipphetk, see kauaigatsetud õhtupoolik on lõpuks ometi käes.
Stopp, valeinformatsioon! Nimelt ei tule jõuluvana-hüüe sugugi kõigi suust, kes selles arengupuudega laste hubases asenduskodus elavad. Näiteks teismeline Lees, päkapikumütsiga pea rinnale vajunud, istub küll sealsamas, ent ümbritsev jõulumelu jääb tal märkamata. Lees uitab oma maailmas - millises täpselt, teab vaid tema ise. Aga kingikotiga punakuuemeest selles maailmas tõenäoliselt pole.
Eesti lauljad au sees
Leesi-suguseid raske vaimse ja füüsilise puudega lapsi elab selles asenduskodus veel. Nad küll ei tea, mida tähendavad jõulud, nad ei suuda kirevat kingipakki lahti harutada ega ühtegi arusaadavat sõna kuuldavale tuua, ent sellest hoolimata ei jäeta neid üksinda voodisse kössitama. Selle eest kannavad hoolt nii kasvatajad kui asenduskodu tragimad ja tervemad asukad. Nagu näiteks 18aastane Marko, kelle üks lemmiktegevusi on telefonikataloogidest numbrite ja nimede lugemine.
"Mina viin Tõnise pissile ja sööma, aitan tal hambaid pesta ja panen õueriided selga," loetleb Marko oma kohustusi. Jõuluvanalt tellis poiss aga CD-plaate, nagu ka enamik ülejäänud lapsi. Ning kaugeltki mitte välismaiste poptähtede kogumikke - asenduskodus on au sees ajahambale vastu pidanud eesti lauljad, näiteks Anne Veski ja Mait Maltis.
Kätlini vanem vend Rando unistab lisaks plaatidele ka mobiilist ja mängukrokodillist.
"Krokodillid on päriselt ohtlikud, aga mina tahan mängukrokodilli, see ei ole," selgitab Rando. "Hakkan temaga koos laulma, lalalaalaa. Mobiili tahan sellepärast, et siis saan vanaemale helistada, ütlen talle head uut aastat. Kommipakke toob jõuluvana nagunii, neid tahan ka. Ah õigus, need rikuvad ju hambaid..."
Aga kompvekkide kahjulik toime ei morjenda Randot kauaks ning ta laskub monoloogi vormis arutellu jõuluvana võimete teemal - see, mismoodi üks üsna eakas, kergelt ülekaaluline ning kepi najal kõndiv Lapimaa taat ühel ja samal ajal tuhandete laste juures olla saab, ei mahu tema kolmeteistaastasesse sagris peakesse mitte kuidagi.
Sama probleem annab piisavalt mõtteainet ka Randost viis aastat vanemale Maarjole, kes on üks asenduskodu tragimaid ning õpib Viljandi Kaare koolis erivajadustega lastele mõeldud toimetuleku õppekava järgi.
"See on ikka väga imelik asi, et jõuluvana korraga nii paljudes kohtades on," tunnistab Maarjo. Ent saladuse, kuidas punakuuemees kõigi laste nimesid teab, on ta juba lahendada suutnud.
"Me ju saatsime jõuluvanale kirja, kus igaühe nimi üles kirjutatud," selgitab poiss varmalt ning avaldab ka oma uusaastasoovi: "Et uus aasta oleks 2009 ja et kevadel õitseks hästi palju lilli." Ka Maarjo kingipalve on loodusega seotud - ta tahab oksakääre, et asenduskodu ümber kasvavate ilupuude ja roosipõõsaste liigset lopsakust ohjeldada.
Päkapikud hakkasid selles majas juba varakult ringi piiluma ja aknalaudadele pandud susse maiustustega täitma.
"Aga ühele poisile pani päkapikk sussi sisse sibula," kinnitab Rando tõemeeli. "Ei, küüslaugu ikka," parandab ta hetk hiljem.
Pall Leesi maailma
Lisaks päkapikkudele jagus asenduskodusse ka ohtralt pühadeteemalisi ettevõtmisi, küpsisekrõbinaga täidetud advendihommikutest jõululaadani, kus müüdavat kaupa meisterdasid-kudusid-küpsetasid lasteabi- ja sotsiaalkeskuse töötajad. Piparkookide meisterdamisest rääkimata.
"Kõige paremad on südamekujulised piparkoogid," kinnitab Maarjo. Küllap nii ongi.
Piparkooke triiki täis kausiga püüavad kasvatajad lohutada ka neid lapsi, kes on jõuluvana oodates valmis kas või aknast välja hüppama.
"Jõu-lu-va-na!" jätkavad nad skandeerimist. Ning kui maja nurga tagant üks punavalge kuju lõpuks välja vilksab, on rõõm üüratu. Jõuluvana ongi kohal!
"Oleksin varemgi jõudnud, aga ei saanud saaniga tulla, sest lund on vähe," vabandab kauaoodatud habemik. "Pidin rongiga tulema."
"Rongiga?" ei suuda lapsed uskuda ning kuulavad taadi pajatusi ammulisui. Seda seniks, kuni jõulumees nende etteastete järele pärib ning poisid-tüdrukud talle laulma ja tantsima hakkavad - kes kui palju oskab ja suudab.
Näiteks Rando toob peaaegu sopraniga kuuldavale uskumatult keerulise muusikapala ja Evelin paneb oma söaka lauluga jõuluvana jala kaasa tatsuma. Kätlin ei suuda tantsu keerutades kaugelt saabunud külaliselt õieti pilkugi pöörata ning kummardab muusika lõppedes nii sügavalt, et otsaesise ja põlvede vahele ei jää üldse ruumi. Mitu teist last, Lees nende hulgas, istuvad aga samas asendis nagu ennegi, pilgud äraolevalt kaugusse suunatud.
Ent kuigi nemad ei laula, ei tantsi, ei loe luuletust ega löö jõulutaadile isegi patsi, jõuab Lapimaalt kaasa toodud kingitus ka nende põlvedele. Nii koorub Leesi pakist välja läbipaistev pall, mille sees ujuvad väikesed veidrad vee-elukad. Küllap oskab tüdruk sellele oma salapäraga looritatud maailmas pasliku koha leida.
