"Mina olengi siin Toomemäel see kõige suurem pussitaja!"
Täna on Tartu ühe mälestusväärsema kirurgi, professor Artur Linkbergi 110. sünniaastapäev.
Oli kurjakuulutava 1949. aasta veebruarikuu, kui nooruke õpetajanna Ellen maanteele hääletama läks, et koolimajast 30 km kaugusel asuvasse koju sõita.
Kui auto kraavi libises, lendas Ellen uksest välja ning sohver põgenes. Püsti tõusta polnud võimalik, sest jalg oli põlvest murdunud. Õnneks leidsid tüdruku Nõukogude sõjamehed ja sõidutasid Rakvere haiglasse.
Rakvere arstide otsus oli, et selle jalaga Ellen enam kõndima ei hakka. Ellen oli teist meelt. Kargud kaenla all, sõitis neiu Tartusse, lubades tulla koju ainult tervena.
Loomulikult ei võetud teda ilma saatekirjata haiglasse vastu. Loomulikult ei lubanud põikpäisus mõeldagi koju minekust.
Ja muidugi ei kandnud kargud kogenematut keha kaugemale kui lähimasse lumehange - kevadtalvine tänav on libe, eriti kui silmad lund ja lootusetust täis on.
Sealt lumehangest üks mees ta leidiski. Niisugune tumedas mantlis ja soliidne, kes vaikides kogu pika loo ära kuulas. Alles seepeale, kui tütarlaps rääkis, mismoodi ta haigla registratuurist kaugemale ei pääsenud, pühkis mees midagi pahaselt omaette pomisedes minema.
Varsti ilmusid joostes valgetes kitlites haiglaõed otsekui taevainglid ning tassisid Elleni palatisse. Mees, kellele õpetajanna oma saatust kurtnud oli, juhtus olema professor Linkberg ise.
Täna, professor Artur Linkbergi 110. sünniaastapäeval, soovib nüüd juba 85aastane kunagine patsient Ellen Rätsep nii enese kui paljude teiste paranenute nimel doktor Linkbergi veel kord tänada ja meenutada.
Õpin arstiks!
Järvamaal 1899. aastal sündinud Artur Linkbergi tislerist isa suri, kui poiss - neljaliikmelise pere noorim järeltulija - oli alles kaheaastane. Oli iseenesestmõistetav, et niisuguse pere laps läheb varakult karja. Artur käis karjas oma vanema poolõe Pauliine ja tema abikaasa Jüri juures.
Kui seitsmeaastane Artur kord tukastades loomad talu põllule laskis, oli peremees Jüri teadagi vihane. Artur ka, sest seni oli ta ülikorralik olnud ja arvas nüüd, et esimese eksimuse oleks peremees võinud ju andeks anda.
Nii poiss südametäiega teataski, et suureks saades õpib ta arstiks ja lõikab siis peremehe kõhu lõhki. Muide, niiviisi juhtuski - kui Artur juba arst oli, pidi ta kord tõepoolest oma poolõe abikaasat opereerima...
Tahe arstiks saada oli võimas, see ajas noormehe Tallinna Rabinovitši üldhariduslikele kursustele, pärast vabatahtlikuna Vabadussõjas osalemist 1920. aastal aga kõigepealt õhtugümnaasiumi ja seejärel Tartu Ülikooli.
Õppimise kõrvalt töötamine oli pere majanduslikku olukorda arvesse võttes endastmõistetav. Ülikooli õppemaksust oli Artur Linkberg kui õppursõdur Tartu suurtükiväeosa telefonistina vabastatud.
1929. aastal kaitses Artur Linkberg doktoriväitekirja. 1930-1939 käis dr Linkberg end täiendamas Austrias, Prantsusmaal, Saksamaal ja Ungaris. Samas oli ta esimene Tartu Ülikooli kirurgialektor, kes 1930. aastate alguses hakkas loenguid pidama eesti keeles.
1938 sai Artur Linkbergist kirurgiaprofessor. Oma täpseid kirurgisõrmi treenis ta meesterahva kohta mõnevõrra kummalise huvialaga - pilutades kauneid laudlinu ja linikuid. Kuna professori majandusharidusega abikaasa Leida oli osav käsitöötegija, sai dr Linkberg ilmselt temast inspiratsiooni...
Maarjamõisa rajaja
1946 rajati Artur Linkbergi eestvõttel Tartusse vereülekandejaama osakond. Tallinnas oli vereteenistus töötanud alates 1941. aastast.
1965 loodi tema initsiatiivil Tartu linnahaigla haavakliiniku koosseisus veresoontekirurgia osakond. Samal ajal loodi niisugused osakonnad ka Moskvas, Leningradis ja Vilniuses - mujal Nõukogude Liidus sellist spetsialiseerumist veel ei toimunud, veresoontekirurgia areng oli kogu maailmas alles algusjärgus.
Organisaatorina seisis dr Linkberg 1960. aastast kuni oma surmani hea Tartusse uue haavakliiniku rajamise eest. Õigupoolest oli ta professor Konstantin Koniku järglasena sellega algust teinud juba 1939, kuid sõda ja riigikorra muutus tõmbasid esialgsetele lootustele kriipsu peale.
Uus kliinik avati Tartus Maarjamõisas aadressil Puusepa 8 aastal 1971 ehk siis aasta pärast professori surma.
Linkbergi seisukoht oli, et narkoosi peavad patsiendile andma arstid, mitte õed. Nii hakatigi Tartu Ülikoolis arste-anestesiolooge ette valmistama. Kuni väljaõppinud arst-anestesiolooge veel polnud, asendasid seni narkoosi andnud õdesid anestesioloogiks spetsialiseeruvad vanemate kursuste üliõpilased.
Nagu tuntud inimeste puhul ikka, nii liikusid ka dr Linkbergi kohta juba tema eluajal legendid, meenutati, mida ta ühel või teisel puhul öelnud oli.
Kord öösel, kui ta üle Toomemäe koju läks, olevat temaga kaasa kõndima hakanud keegi daam, kes kartnud, et Toomemäel võidakse teda pussitada. Seda kuuldes öelnud professor: "Tegite õigesti, et just minuga tulite - mina olengi siin Toomemäel see kõige suurem pussitaja!"
Jäägitult pühendudes
Tartu Ülikooli kliinikumi õde Meeta Haldre meenutab, et dr Linkbergi arvates sai hea kirurg olla vaid niisugune, kes jäägitult kirurgiale pühendus. Seetõttu ei meeldinud talle, kui kirurgiks pürgiv üliõpilane või noor arst tegeles veel ka mõne teise erialaga. Nende kohta ütles ta: "Figaro siin, Figaro seal, kokkuvõttes mitte kuskil."
Samal põhjusel ei meeldinud dr Linkbergile abielus naiskirurgid, kuna ta oli veendunud, et nood ei suuda enam vajalikul määral kirurgiale pühenduda, vaid hakkavad pikema operatsiooni korral muretsema, kas kodus ning lapsega on kõik korras. Abielus mees ei võtvat selliseid probleeme nii südamesse.
Ühele noorele naiskolleegile, kelle kohta dr Linkberg operatsiooni eel teada sai, et too on abielus, oli professor üllatunult sõnanud: "Huvitav, te olete abielus, kuid ma ei saa teie kohta veel midagi halba öelda!"
Linkbergi seisukoht oli, et arstid peavad tegema oma palatites visiidi ka õhtul ning pühapäeviti. "Haige on ikka haige, sõltumata pühast või pühapäevast!" ütles ta. Doktor ise järgis seda reeglit rangelt, külastades oma haigeid igal pühapäeval.
Tennisemängu kuulutas dr Linkberg kirurgidele keelatuks, kuna see väsitavat käe ära. Lauatennist tohtis mängida. Samal põhjusel - et käsi hoida - ei teinud professor kunagi ka aiatööd, vaid üksnes vaatas välivoodil pikutades, kuidas pere aias töötas. See oli tema puhkehetk pärast väsitavat tööpäeva.
Oma kirurgiale pühenduvaid õpilasi (Endel Tünder, Toomas Sulling, Henno Tikko, Kaljo Põder jt) ei pannud professor Linkberg omavahel võistlema, vaid tegeles nendega võrdselt.
Ta pidas väga oluliseks kirurgiaringi kuuluvate üliõpilaste kontakteerumist haigla kirurgidega ka tööväliselt. Et seda korraldada, oli arstidele osavõtt kirurgiaringi pidudest kohustuslikuks tehtud. Ka professor ise võttis neist alati osa, lahkudes täpselt kl 22, et üliõpilased, arstid ja õed saaksid pidutsemist hoogsalt jätkata.
Samas ei kujutanud Linkberg ettegi, et tema noored, aktiivselt teadustööd tegevad kirurgid võiksid kirurgiale professorist enesest vähem pühenduda. Kuulsaks on saanud tema öeldu kahele noorele kirurgile, kes lõikusele eelnenud õhtul kõvasti pidutsenud olid: "Poisid, ma olen teile alati öelnud, teadust öösel teha ei tohi."
Dr Linkberg ei olnud kade, kui kolleegil hästi läks, ja rõhutas, et arst peab alati jääma ausaks. Viga võib juhtuda igal inimesel, aga kui oled eksinud, siis tunnista seda.
Artur Linkberg suri kliinikumis järjekordseks opereerimiseks valmistudes 10. veebruaril 1970.
Ellen Rätsepa, Mall Sepa, Meeta Haldre, Luule Sootsi ja Reet Linkbergi materjalidele ning meenutustele toetudes.
ARTUR LINKBERG
Sündinud 16. aprillil 1899 Väätsal
Surnud 10. veebruaril 1970 Tartus
Haridus
Tartu Ülikool 1925
Töö
Tartu Ülikooli õppejõud, kirurgiakateedri juhataja, arstiteaduskonna dekaan 1925-70
Tartu Kliinikute Valitsuse direktor 1944-50
ENSV tervishoiuministeeriumi õpetatud nõukogu esimees 1944-47
Tartu Arstide Seltsi esimees 1951-57
Tartu linna peakirurg 1953-70
Looming
Eesti esimene tehissöögitoru (peensoolest) 1945
Eesti esimene kopsuoperatsioon 1952
Eesti esimene veresoonesiirdamine 1960
Eesti esimene laibalt võetud neeru siirdamine 1968
Autasud
ENSV teeneline arst 1946
ENSV teeneline teadlane 1965
