Asta ja Georg Otsa tütar: Isa ei hüljanud mind kunagi
“Isa oli meile kogu aeg olemas. Ja meie sünnipäevad olid tal alati meeles,” kinnitab Georg ja Asta Otsa tütar Ülle. Kuigi filmist “Georg” jäävat tema sõnul teistsugune mulje.
Ülle on filmi vaadanud vaid ühe korra. Ja stsenarist Mati Põldrega, kes väga hoolega küsitles ema Asta Otsa, on ta vestelnud väga põgusalt.
Klahve kastes
“Teatriinimeste lapsed ju teatris kasvavadki. Sinna võeti meid ühes, see oli meie jaoks kui teine kodu,” alustab Georg Otsa tütar oma lapsepõlvemeenutusi. “Olime sageli isa etendustel ja proovidel kaasas. Neid sai kogu aeg näha.”
Isa Georgi ja ema Asta garderoobe lahutas teatris vaid paar-kolm ust. Terve maja oli lastele viimse sopini tuttav. Alumisest korrusest pööninguni välja. Nagu Georg Otsale endalegi tema lapsepõlves, kui isa Karl teatritööd tegi.
Laulma ta ka tüdrukust peast ei kippunud. “Kadunud vennas Ülo ütles ikka, kui talt laulmise kohta küsiti, et ta laulaks küll, aga kardab teistelt selle töö tegijatelt leiva ära võtta.”
Kodus askeldas lastega rohkem vanaisa Karl Otsa õde Ida. “Tema ju elas vanavanemate
peres.”
Sakala tänava korteris eriti laiutada ei saanud, kokku oli seal neli tuba.
Üllet praegu vaevav külmetustõbi koos ägeda köhaga toob talle kadunud vanaisast meelde mõnes mõttes sarnase pildi. “See oli siis, kui ta oli meist igaveseks lahkumas. Vanaisa istus uhkel toolil. Ning köhis kogu aeg. Õieti ei saanud ta enam hingatagi.”
Karl Ots suri 1961. aastal kopsuvähki. “Tädi küllap pahandab minu peale, kui ma nüüd seda ütlen. Et vanaisa oli karm mees. Ja väljendas end mõnikord lapse kõrvade jaoks kohatul viisil.”
Ülle ei välista, et vanaisa vastumeelsus isa lauljakarjääri suhtes võis olla lihtsalt professionaalne kadedus, kuna ta enda tee lauljaks oli raske ja okkaline. Ent temasugune lauluspetsialist oleks pidanud poja erakordse ande ju kohe ära taipama...
Südametud kiibitsejad
Kümme aastat elati Sakala tänavas, sealt koliti Gonsiori tänavasse, mis siis kandis Lomonossovi nime. Suurde majalahmakasse kunagise teenindusmaja kõrval, sellesse, mille alumisel korrusel asub praegu apteek.
Otsade korter asus tolle eestiaegse maja teisel korrusel.
Praeguseks on maja tagastatud kunagistele omanikele. “Ilona (Georg Otsa teine naine – toim) tolles korteris elamise eest enam maksta ei suutnud. Ning mingeid samme too õigusjärgne omanik isa mälestuse jäädvustamiseks astunud pole.”
Ülle abikaasa Vello Malken mäletab, et Mart Laari valitsus oli neil üleminekuaastail kangesti Georg Otsa vastu.
“Nimetades teda Kremli ööbikuks ja teab veel kelleks,” ütleb Malken. Ning lisab, et riiklik huvi Georg Otsa mälestuse vastu puudus peaaegu täielikult. Seda ebalust ja ebamäärast vastuseisu on tema meelest siit-sealt tunda tänase päevani. “Tundub, nagu poleks neil kiibitsejatel kõrvu peas ega südant sees.”
Oma isa ja ema suhete kohta, mis filmi “Georg” kaudu otsekui avalikuks oleks tehtud, väidab Ülle Malken, et “mõned asjad võivad seal paika minna, teised aga ei klapi kuidagi”.
Ta ei vaidle vastu, et isa ja ema tülitsesid alatihti. “Muidugi olid nende temperamendi tüübid küllalt erinevad. Aga riidlemiseks leidsid nad põhjust pea igast asjast.”
Aga ema kalduvus alkoholi pruukida, ons sellega filmis liialdatud?
“Ei ütleks nii,” on Ülle diplomaatiline. “Aga ema tundus filmis kuidagi võõrana.”
Tagantjärele ajavad need möödunu meenutused Ülle naerma, samas tunnistab ta, et lastel oli kõike seda üsna raske üle elada. “Sellegipoolest oli meie vahel tugev side.”
Oma kooliaastaid alustas Ülle juba siis eliitkooliks peetud Tallinna 7. keskkoolis.
“Mind kiputi koolis kiusama. Aga kas just seepärast, et ma
Georg Otsa tütar olin... Tuntud inimeste lapsi oli seal koolis ju küllaga. Meie klassis käisid näiteks Arnold Greeni ja Kaljo Kiisa
tütred.”
Kuulsa isa tütreks olemine on Üllet vahetevahel ikka häirinud. Minu meelest on ta välimuselt, nagu öeldakse, justkui isa suust kukkunud. “Nojaa, eks me koos vennaga midagi säärast kokku anname,” on ta ise tagasihoidlik.
Kadunud vend Ülo Ots oli lapsena tihti tõsiselt haige, kord põdes meningiiti, siis vaevas teda luutuberkuloos.
“Kui me Peedul suvitasime, istus Ülo omatehtud puust vankrikesel, millel oli nöör küljes ja millest hoides mina siis teda vedama pidin. Ühe poisi juurest teise poisi juurde. Vennaga olime väga lähedased – hoidsime kokku.”
Kodus kõlasid teised laulud
“Suurepärane,” ütleb tütar lakooniliselt, kui palun teda iseloomustada oma isa inimesena. Isa laule kuulis kodus harva. “Tal oli suur plaadikogu, aga sellelt sai kuulata hoopis muud. Klaveri peal muidugi ta proovis enne etendustest mõnd kohta.”
Kuidas naabrid kuulsa lauljaga kõrvuti elamisse suhtusid?
Suved möödusid algul peamiselt Peedul. “Seal olime ikka kogu perega, emal ja isal oli puhkus ühel ajal. Ning suvituspaik sai üüritud, oma suvilat meil tol ajal veel polnud. Mõne korra käisime ka Peipsi ääres külas isa poolt kaugel sugulastel.”
Ülle Malken mäletab ka üht sõitu lapseeas koos Gurjevite perega Kiievisse. “Meie olime Üloga ja Gurjevi pojad Vitja ja Slava.”
Ülle nõustub, et isa oli kodu armastav perekonnainimene. Aga lisab kähku: “Ega tal sellepärast naistepuudust ka ei olnud. Eks nad ründasid teda vaat et elu lõpuni.”
Väikese tüdrukuna polnud Üllel erilist plaani kellekski saada.
“Isa jälgedes käia ei tulnud meil vennaga kunagi pähe. Mingid selgemad kavad hakkasid tekkima ehk siis, kui läksin 46., kunstikallakuga kooli. Mõte sinna minna tekkis sellest, et mu pinginaaber ees läks. Üks tüdruk meie klassist läks veel sinna. Siis pidin mina nende eest sisseastumiseksamiteks pildid valmis joonistama. Joonistajakäsi oli mul küllap isalt päritud.”
Pärast kooli sai Ülle kolmandal katsel sisse ka tollasesse kunstiinstituuti.
“Siis oli selle eriala nimeks tööstuskunst, nüüd kutsutakse seda disainiks. Kadedad ütlesid, et oleks ma selles asjas isa poole pöördunud, saanuksin kohe sisse. Rektor Vares oli pealekauba meie perekonnatuttav,” naerab Ülle.
Disainerina töötas ta kuni viimase ajani. “Olin isegi juhtiv kunstnik Kiires. Aga ega seal teisi kunstnikke polnudki, juhtisin siis iseennast.”
Otsade perekond oli Georgi ja Asta lahkumineku ajaks täienenud kahe poisikesega – kasupoegadega. Neist rääkimine võtab Ülle Malkeni ohkama. “Jüri on juba teispoolsuses. Hendrikuga, kellega isa laulis “Olgu jääv meile päike!”, nüüdse metsamehega, saame siiani hästi läbi.”
Kas too lahkuminek sai tõepoolest viimase tõuke pärast pidu Nikita (Hruštšovi) juures koos Asta teele jätmise ja muuga, nagu filmis “Georg” on heaks arvatud näidata?
“Ei,” ütleb Ülle resoluutselt. “Sellest pole ma midagi kuulnud. Isa rääkis küll neist vastuvõttudest ja bankettidest seal. Neist hiiglaslikest purskkaevudest ja basseinidest, kus akvalangistid kalameestele saaki konksu otsa pistsid. Aga too tüli seal on küllap sulepeast välja imetud värk.”
Aga Marko Matvere isa osas? “Meeldis väga. Ta oli osaga kõvasti töötanud, paljud žestid ja miimika tuletasid isa meelde.”
Georg Otsa medal
Ei hakanud Üllele vastu ka Anastasia Makejeva ema Asta rollis. Siinkohal sekkub juttu Ülle abikaasa Vello Malken ja annab teada medalist, mille ta ise välja mõttes ja laskis oma raha eest teha ning mille kolmeliikmeline žürii (Vello ja Ülle Malken ning Maret Purde) otsustas anda ka Anastasiale.
“See on Georg Otsa mälestus-hõbemedal. Veel on selle näiteks saanud väljastpoolt Eestit Jossif Kobzon ning Zoja Pekarskaja.”
Mille eest tema? “Poeemi eest Georg Otsast. Mida poetess üritas filmi “Georg” linastumisel Coca-Cola Plaza fuajees müüa, ent mis tal keelati. Kui palju neid lauljaid maailmas on, kellest poeem on kirjutatud?”
Eesti keelde pole teost veel tõlkida üritatudki. Selle kirjanduslik väärtus põgusal vaatlusel muidugi ei selgu, ent kurioosuminagi väärib asi tähelepanu.
Kui isa juba tõsises seisus haiglas oli, käis Ülle teda oma pisitütrega vaatamas. “Kummalisel kombel kartis isa, et ta haigus võib nakkav olla. Ning palus mul last temast igaks juhuks eemal hoida.”
Tõele ei vasta Ülle sõnul ka filmis väidetu, et ema Astat ei lastud Georgi matustele. Mis sest, et matustest tehtud fotol pole näha ei Asta Otsa ega tema lapsi. Kuulsa lahkunu perest prevaleerivad seal Ilona Ots koos tütar Mariannega ning suure hulga partei- ja muude tegelastega.
“Ju me hoidsime tahapoole,” ütleb Ülle oma võluvalt lihtsal ja lakoonilisel moel. “Aga kui kirst kontserdisaalis oli, juhatati Asta rõdule,” täiendab Vello Malken seda mälupilti.
Mind huvitab, mismoodi kujunesid Ülle suhted isaga pärast tolle abiellumist Ilona Noorega.
“Üks kohtumine esimese kursuse üliõpilasena on eriti meelde jäänud. See oli siis, kui Ilona viibis kusagil moedemonstratsioonil. Aga kui isa ja Ilona koos olid, ei tahtnud ma eriti sinna minna.”
Oma poolõe Mariannega ja tema emaga kohtus Ülle viimati viis aastat tagasi Georg Otsa spaa avamisel. Seal tegi Vello Malken Georg Otsa lähedastest-armsatest ka haruldase foto. “Tahtsime seal Mariannega lähemalt suhelda, aga kahjuks astus Ilona vahele...”
Ülle abikaasal, majandusprofessor Vello Malkenil on plaanis kirjutada äiapapast põhjalik teos.
“Kõigepealt pean endale arvuti selgeks tegema. Raamatu esimene osa käsitleb Georg Otsa noorusaastaid ehk 1920 kuni august 1941. Raamatu pealkirjaks on esialgu planeeritud “Tundmatust tuntuks”.”
Vello Malken peab veidraks Kulle Raigi arvamust, et “Saaremaa valsiga” ongi juba laulja kohta kõik ära öeldud.
Selle loo valmimise ajal mööda tavapärast tööteed Kaarli puiesteed käies tuli mulle vastu vanem soomlastest abielupaar. “Anteeksi,” küsivad. “Missä Georg Ots täällä asui?”
Juhatan siis kätte selle maja, selle ukse. Lummatult seisab paar seal, seisab veel siis, kui ma juba üsna kaugele jõudnuna tagasi vaatan. Ning mulle kargab pähe mõte: järsku pole Georg Ots mitmete asjaolude tõttu veel päriselt meieni jõudnudki.
Georg Otsa pered
- Isa Karl Ots (1882–1961)
- Ema Lydia Ots (neiuna Viikholm, 1898–1988).
- Õde Maret Purde (Ots), sündinud 1927.
- Esimene abielu Margot Laanega 1941.
- Teine abielu Asta Saarega 1944. Abielust Astaga poeg Ülo (29. mai 1944) ja tütar Ülle (3. detsember 1947). Kaks kasupoega: Hendrik ja Jüri. Asta suri 17. märtsil 2000.
- Kolmas abielu Ilona Noorega 1964. Abielust Ilonaga tütar Mariann
(22. juuli 1967).
- Georg Ots suri 5. septembril 1975.
