Koitjärve - kodumaahuviliste muinasjutumaa
Teadjamehele ütleb iga meeter sel maalilisel metsateel väga palju.
Laane talu peremehe Jakob Ploompuu pojapoeg, väikeses teadusaparaate maale toovas firmas töötav Jüri Veisserik ootab meid oma autoga teeristil. Tema on asjatundlik teejuht elujälgede otsimisel oma esivanemate kodumailt. Lõppsihiks on siin elava ainsa nii-öelda põliskoitjärvelase, Jüri noorema venna Jaagu külastamine.
Kulli taluga algab lootus
Sõidame mööda kohalikku peateed, mida koitjärvelased ise kutsuvad suureks külateeks. “Tammsaare aegadel oli see väike vankritee sügavate roobastega,” räägib Jüri Veisserik.
Venelaste Aegviidu polügooni aegadel sai sellest lai pinnasetee, mida siis kõiksugu sõjamasinad äestasid. Esimesena jäi selle äärde Jootme jahimajaks nimetatud majake, mille muldvanaks elanud ainsat asukat, tiisikuse läbi nii oma poja kui ka mehe kaotanud Jootme Juulat mäletavad möödujad ikka askeldamas oma tillukesel teeäärsel maalapil.
Praegu ei suuda Juula elupaiga jälgi tabada enam ka vilunuim silm. Veel kilomeeter ning Kulli mäelt torkab silma võib-olla lootustandvaim tegu praeguse Koitjärve üldiselt pessimistlikus loos – noor pere ostis ära kunagise Kulli talu maad ja rajas sinna oma püsikodu. Ilma elektrita ja puha.
Kullil on väärikas koht Eesti kirjandusloos. Siin elas kogu Koitjärve üks esimesi asukaid, hernhuutlik kirjamees Kulli Jüri.
Aga Koitjärve oli ka üks metsavendluse eelposte Eestis. Siia põgenesid inimesed pärisorjusest, lootes edasi Soome pageda. Varjasid end siin seni, kuni rannast tuli sõnumeid põgenemisvõimaluste avanemise kohta.
Mingeid jälgi võib hoolikal otsimisel leida pea kõigist kunagise Koitjärve 13 talust ehk suitsust. Enamasti on hävitajate “lohakuse” tõttu siin-seal alles jupp alusmüüri, pedantne otsija leiab ehk jälgi kunagistest viljapuuaedadest.
Tänaseks on enamik kohti kunagiste omanike järglastele tagastatud, erilist entusiasmi siia elamiste või talude taastamiseks pole ühel või teisel põhjusel enamik neist tänini näidanud.
Metsa on kasvanud ka koitjärvelaste kunagine kooskäimis- ja jaanitulepaik. Mööda mäeharja jalutades jääb see kilomeetri-poolteise kaugusele. “Me võime ju sinna ronida,” jahutab Jüri Veisserik meie lootusi, “aga näha pole seal enam midagi. Ja matk oleks raske.”
Nii need talud siin suure külatee ääres seisid: Järvepõllu, Pikapõllu, Pihlaka ja Tooma-Jüri, Vainu ja Tuurmanni... Ning veidi kaugemal veel Oru, Laane ja Kõvasoo. Vahtriku, Metstoa ja Mähuste.
Tee ääres seisnutest saab hea tahtmise korral mõningaid märke maastikul leida, eemale jäänutest aimu saamiseks tuleks juba kaugemale võssa ja metsa ronida ning isegi siis ei saa kindel olla, et midagi silma hakkab.
Lõhkumistehnikat oli küll
Mil moel neid taluhooneid hävitati? “Eks nad lükati lihtsalt ümber. Sõjaväel oli sedasorti tehnikat ju küll,” arvab Jüri Veisserik.
Kuigi oleme Nõukogude võimu kuritegudest Eestis lõpmatult kuulnud, ärritab iga uus teade sellest ikka ja jälle. “Ju need koristati siit selleks, et kellelgi poleks enam tahtmist tagasi tulla,” lisab ta.
Aga kümmekond aastat hiljem suutis Jüri tol ajal juba kõrges eas isa Artur kodumaid nüüd juba iseseisvalt Eestilt tagasi võidelda. Just nimelt võidelda, sest Tooma-Jüri maade tagasi saamisega oli vanal mehel tubli tükk tegemist. Eesti riik ei saanud paugupealt selliseks, nagu me teda ette olime kujutanud. Koitjärvel oli Artur Veisserik igatahes teerajajaks, tema sai oma maa esimesena tagasi.
Tänaseks on Eesti riik koitjärvelaste sõnul teinud palju ära selleks, et kuulsa kultuuriküla taastamise mõte ainult mõtteks jääkski. Alal peavad plaani kaks üpris erinevaid või koguni vastandlikke (looduskaitseala–polügoon) eesmärke teenivat ministeeriumi – kaitse- ja keskkonnaministeerium. Ajades justkui hoopis kõrgemaid asju ja eesmärke taga, kui seda on inimeste asupaiga taaselustamine selles muinasjutuliselt kaunis ümbruses.
Tõepoolest, ei teagi täpselt, miks see nii on, ent Piibe maanteelt ära keerates satud kähku või õigemini kohe hoopis nagu teise maailma, isesugusesse oaasi keset – nagu siin tundub – tavalist olemist. Kes on siin korra käinud ja paiga seletamatust lummusest osa saanud, ei või kuidagi teisiti, kui kipub siia jälle tagasi.
Jaak Veisseriku üksindus maanteest kaheksa kilomeetrit eemal Kõvasool tundub kohapeal viibides aina mõistetavam, kuigi me meest ennast veel näinudki pole.
Missugune näeb välja tavakujutuses erak ning tema ümbrus? Eks see peaks olema säärane möödunud aegade mees, karvakasvanud ja koopas elav, tema juurde on rohtunud kõik rajad ja võssa kasvanud teed. Tal on tuline ja pelglik pilk ja läheb mõnda aega, enne kui talt sõna suust saad.
See on enamasti ajalooline kuju ning raamatutest loetud, ühtki tänapäevast erakut polnud ma paljude teiste kombel kunagi näinud.
Erak anno 2009
Minevikumeeled jahutab kohe maha avar ja piinlikult korralikult pügatud muruga plats Kõvasoo õuel. Sealsamas Nissani maastur ning Sat-TV taldrik maja katusel. Kui ära harjud, tundub endalegi, et teisiti ei saa olla. Ning kui veel meenub, et peremees on kahe kõrgharidusega ning kahe lapse isa ja kahe lapselapse vanaisa. Nooruses mitmekordne Eesti sõudmismeister ja meistersportlane, kolhoosiajal Pandivere põllumajanduskoondise direktori asetäitja.
Ehk pärapoeetiliselt öeldes – kätt elu pulsil hoidnud mees.
Õuel jookseb meile esimesena entusiastlikult vastu tubli krants nimega Tito (Josip Broz muidugi) ning meil tuleb läbi teha mõningane tutvumistseremoonia. Siis võtab Tito meid omaks, ehk, nagu öeldakse – probleeme pole.
Siis tuleb meile vastu pikk ja pisut vimmas peremees ise. Päris pimedas ühes või teises mõttes ta ei elagi, selle eest hoolitseb generaator. Aga kõik on nagu peab. “Eesti ajalgi polnud siin elektrit, nagu polnud ka Vene okupatsiooni ajal.” Kui Jaak siia asudes valgusvõimaluste kohta uuris, öeldi, et saab küll. Ainult maakaabliga. Mõelda vaid, mis see maksaks!
Milliseid lootusi hellitab Jaak Veisserik siia teistegi asukate tuleku suhtes? “Meie riigi poliitika on ju maaelu väljasuretamine,” on Kõvasoo peremees veendunud. “Tallinn ja Tartu, kiirtee vahele, ning ongi kõik!”
Toas torkavad seinal silma kolm karunahka – üks suur ja vägev, teised kaks väiksemad. Suure karuga kohtus Jaak hoopis kaugemal, Arhangelski kandis. “Vanasti oli jahimehel hea, panid püssi selga ja võisid igale poole minna,” selgitab ta eksootikat.
Laua ümber on Jaagul tsaariaegsed, Peterburist ostetud, ohtrate nikerdustega toolid. Peremees valab meile oma metsa maasikatest vaaritatud teed. Hea on!
Karunahad viivad jutu metsloomadele. Kas neid siingi näha on? “Hundid käivad pidevalt õuel. Üle selle silla, mille ma ise siia tegin. Pistavad kitsi, metsseapõrsaid ja põdravasikaid.”
Oma siiatulekust rääkides ei saa Jaak Veisserik mööda Nõukogude süsteemist ja selle omapärast. “See süsteem püüdis inimesi teha juurtetuks. Seal, kus oli kohver, seal oli ka kodu.”
Ei tee sa siin midagi
Polügoon tehti Koitjärvele Jaagu sõnul selleks, et vältida Tallinna ümbruse metsades metsavendluse tekkimist. “Veel näeb igal pool punkriasemeid.”
1994. aastal, kui Jaak Veisserik esivanemate tallu asus, polnud siin enam õieti midagi. “Mu poeg ehitas sauna ning saunas elades sain maja ehitada.”
Viisteist aastat on Jaak siin metsavaikuses üksinda järjepanu elanud. “Kogu aeg oli varemgi mõte endale metsa jahionn ehitada. Põhja-Karjalasse järvesaarele ma seesuguse püsti jõudsingi panna. Telkides elamine hakkas pikapeale tervise peale.”
Muidugi käib Jaak mõningal määral läbi ka lähemate naabritega, siit nelja kilomeetri kaugusel elava Kulli rahvaga.
“Tahtsin siia ka üle jõe väikest põllulappi rajada,” alustab Jaak juttu oma läbikukkunud plaanide seeriast. See oli aastal 2000. Vastuse ministeeriumist võib kokku võtta viide sõnasse: “Ei tee sa siin midagi.”
Äge võitlus on käinud algusest peale. “Kui õuemuru võsast puhastasin, kutsuti kohale Kaitseliit ja politsei. Ning keskkonnaministeerium tegi mulle 1500 krooni trahvi.”
Siis tahtis Jaak Veisserik likvideerida kümme suurt veneaegset tankipesa. Ei saanud, haruldane taim kasvavat seal kõrval. Tahtis hakata tootma väärt allikavett. Kaalus vähikasvatuse rajamist. Ei saa – kaitsealal ei saa teha seda ega teist.
Võitlus ülekaaluka vastasega õiguse eest elada inimese kombel oma kodukohas on Jaak Veisserikule tekitanud ka vaenlase, kelle nimi figureerib pea kõikidel Veisseriku plaanidele lõpu teinud paberitel. Ei hakka siin ära tooma tema nime ega ka keelendeid, mida Jaak tolle tegelase iseloomustamiseks kasutab.
Mida Jaak Veisserik tahab?
Tahab, et teda koheldaks põliselanikuna, niisugusena, nagu indiaanlased Ameerikas või saamid Põhja-Euroopas. Või nagu mõnd punase raamatu liiki. Praegu aga tundub talle, et Eesti riik püüab paiga iga hinna eest jätta täpselt selliseks, nagu Nõukogude võim seda “kujundanud“ on.
Muu aruka tegevuse võimaluste puudumisel on Koitjärve erak palju lugenud. Erilise tähelepanu alla on sattunud Tammsaare “Tõe ja õiguse” esimene osa ja selle seotus Koitjärvega. Aga kui veenvalt Veisserik ka ei tõestaks, et just Koitjärve paigad ja inimesed on Tammsaaret suurromaani loomisel suuresti mõjutanud, on stampkujutlus klassiku sünnikohast romaani peamise allikana küllap liialt sügavalt juurdunud.
Tõelised elamused ootavad meid aga alles ees. Tahame kangesti näha midagi Tammsaare venna Jüri Oru metsavahitalust ning Ploompuude Laane talust. Ei või olla, et... Aga võib küll.
Klassik võsas
Mõlemast säilinud vähesed jäänused on mattunud tihnikusse. “Laane tallu” söandab “astuda” vaid Veisserik ise, käes Maalehe fotoaparaat. Tõepoolest, justkui poleks möödunud mitte kuuskümmend, vaid kuussada aastat! Musta huumorina mõjub, kui Vesserik sirutab võssa osutades käed välja ja ütleb: “Siin oli Tammsaare töökabinet!”
Kunagise Oru metsavahitalu lähedusse on metsamajand rajanud piknikuplatsi. Sinna juhatab teeviit. Aga ei mingit viidet Tammsaarele. Meie tulles peab seal kõvahäälset pidu eestimaalaste seltskond. Isegi liberaalse mõtteviisi pooldajale tundub nende siinviibimine kuidagi kohatuna.
Samasse püstitatud väikese palkpaviljoni seinale paigutatud stendil fotodega kunagisest Koitjärvest on klaas puruks löödud. Aga niiskusest räsitud pildid püsivad veel visalt aluse küljes.
Muidugi ei jäta Veisserik näitamata ka teist mälestusmärki Tammsaarele ehk silda. Silla üle Soodla jõe rajas Anton Hansen koos venna Jüriga. Võõrvõim mõistagi lõhkus selle omal ajal, kuid Jaagu domineerival osalusel sild 2000. aastal taastati.
Kunagi viis sild jõetagusele karjamaale, Mähuste tallu ja Kõndu. Praegu – ei kusagile. Jaak Veisseriku kindlat veendumust pidi on tegu just romaani Hundipalu Tiidu ehitatud kõrge ja kumera jõesillaga, kus Vargamäe Andres seisab ning mõtiskleb inimese töö ja tuleviku üle.
Nüüd on meil võimalus seda siinsamas teha. Iseasi, mis tuli pähe Andresel ja mis tuleb meil...
