Minu isa – allveelaeva komandör, luuraja, sõjavangide päästja
Hans Puurand on sündinud Tallinnas 1932. aastal. Ning nagu väliseestlastest vanahärradele omane, näeb ta oma aastatest tunduvalt noorem ja nooruslikum välja. Mingist vaevarikkast vanaduspõlvest ei saa tema puhul juttugi olla.
Paratamatult mõtled, millal hakkavad meie vanainimesed sellisel moel n-ö täiega elama? Kas siis, kui Eesti kaunite ennustuste kohaselt Euroopa viie vägevama hulka kerkib?
Kui Hansu isa Verner Puurand teenis veel Eesti mereväes, kuhu ta pärast Tondi sõjakooli lõpetamist tööle oli asunud, elati kogu perega Tondi kuulsates punastes kasarmutes.
Hansule on meelde jäänud ka paar Inglismaal-käiku isa juurde, kes aastatel 1935–1937 oli Portsmouthis Eestile allveelaevade ehitamise juures Eesti mereväe esindajaks.
Raske lillekimp
Uue allveelaeva Kalev esimeseks komandöriks sai kapten Alfred Pontak, Verner Puurand oli tema esimene abi. Ning kui Pontak mereväe staapi üle viidi, sai Verner Puurannast Kalevi komandör.
Alfred Pontaki saatus kujunes hiljem traagiliseks. Nimelt värvati ta okupatsiooniaja algul laevastiku luureosakonna informaatoriks, kes pidi pärast ettevalmistust saadetama eriülesandega Soome. Ausa inimesena ei suutnud ta aga jälki kompromissi kaua taluda. Sõja alates ta arreteeriti.
Ülekuulamisel ütles too tõeliselt vapper Eesti ohvitser muu hulgas järgmist: “Ma ei ole kunagi olnud Nõukogude Liidu pooldaja. Eesti liitmine Nõukogude Liiduga liiduvabariigi õigustes oli mulle suur löök ja raske üleelamine. Mina kui ohvitser ei olnud toimunuga nõus.”
Alfred Pontak lasti maha 4. juulil 1941 Tallinnas.
Kuna Verner Puurand oli sünnilinnas Narvas gümnaasiumis käies omandanud hästi vene keele, jäeti ta esialgu Kalevi peale edasi. Kui laeva meeskond venelastega asendati, põgenes Verner Puurand laevalt ning võttis osa Pärnu, Tallinna, Paldiski, Aegna, Hiiu- ja Saaremaa vabastamise lahingutest. 1944. aastal ülendati ta korvetikapteniks (kapten-major).
“Leningradis sai isa hakkama sellega, et lasi maha ühe politruki,” meenutab Hans Puurand.
Ta jutustab edasi: “Saksa õhurünnaku ajal läks isa laevade juurde, et need merele viia. Politruk aga ei lubanud seda teha. Isa lasi ta maha ja viis laevad ikkagi välja, päästes nõnda hulga inimelusid.
Admiral võttis ta oma laevalt maha ja käskis teise laevaga Tallinna sõita. Siin ta siis põgeneski ning varjas end metsas, oma talu juures Virumaal Naisteväljal. Tolle talu järele vaatas kogu aeg mu vanaema.”
Nüüd üles...
Sõja ajal teadis Puurand end töötavat Saksa luure heaks. Alles siis, kui ta saadeti Rootsi, selgus, et on tegutsenud hoopis Inglise luure heaks.
Kogu sõja aja elas Puurandade pere Nõmmel. Hans tegi algul sisseastumiseksamid Inglise kolledžisse. Aga enne tulid venelased sisse ja tegid tollele väärikale koolile lõpu. “Vene ajal käisin koolis Nõmmel. Mäletan, et igal hommikul tuli laulda “Nüüd üles, keda needus rõhub...”.
Isa Verner soovis kõigest hingest, et poeg läheks Eesti mereväkke.
1944. aastal, enne venelaste uut tulekut, põgenes Puurandade pere täies koosseisus – isa, ema, kaks poega ja vanaema – Saksamaale. “Isal oli auto koos järelkäruga, sinna pakiti, mis mahtus. Sõitsime ühe jutiga Tallinnast Königsbergi välja. Leedu–Saksa piiri ületamiseks oli isal kaasas suur sink.
Piiripunktis pani isa oma Saksa luure käesideme varrukale, käskis mehel tõkkepuu avada ja me sõitsime läbi.” Taas nägi Hans Puurand kodumaad 56 aastat hiljem.
Enne Läti piiri ületamist tehti väike teeäärne peatus. “Isa võttis sealt kaasa peotäie Eesti mulda. Selle panime talle 1983. aastal hauda kaasa.”
Saksamaal jättis isa pere Danzigisse ja läks Eestisse. “Kui ta tagasi tuli, sõitsime Regensburgi. Seal olime sõja lõpuni.”
Verner Puurand sai hakkama millegi sellisega, mis peaks ta nime kindlalt kinnitama Eesti ajalukku. Millest aga kahjuks siin, koduradadel, teatakse vähe.
“Just enne kui ameeriklased tulid, viis isa meid üle Doonau Ameerika poolele. Ning seal tegi n-ö oma asjaks Saksa poolel võidelnud eestlastest sõjavangide eest hoolitsemise.”
Mis oleks selleta neist tuhandeist Eesti poistest saanud? “Ameeriklased ütlesid neile, et kodu on teil ju olemas, minge sinna. Siis suutis isa ameeriklastele ikkagi selgeks teha, milles asi tegelikult on. Ja milliseks kujuneks nende saatus tolles “uutmoodi” kodus.
Verner Puurannal oli selles küsimuses kontakt isegi kindral Dwight Eisenhoweriga. “Ameeriklased nimetasid ta seejärel sideohvitseriks.” Ning vaatamata sellele, et Eesti poliitikud olid soovitanud Puurannal sõjavangide küsimusega lääneliitlasi üldse mitte ärritada, vabanesid esimesed 22 Eesti sõjavangi juba 1945. aasta juulis.
“Mõistagi oleks ta võinud tegelda oma pere päästmisega jättes kõik muu jumala hooleks. Aga isa oli selles mõttes hoopis teistsugune inimene.”
Eesti poisid Nürnbergis valvamas
Muidugi tekkis küsimus, kus vabanenud vange rakendada saaks. Lahendus leiti nende kasutamisega USA armee juurde loodud töö- ja valveteenistuses. Nii hakkasidki Saksamaa sõjalisi objekte ja Nürnbergi viidud sõjakurjategijaid valvama Balti poistest moodustatud töö- ja vahipataljonid.
“Mõned poisid seal Nürnbergis isegi kartsid, et järsku tunnevad ära!” Vahikompaniide sõdurid kandsid Civilian Guard’i musta sõjaväevormi, mille vasakul varrukal oli rahvusvärvides vapp.
Siis tehti Verner Puurannale ettepanek minna Ameerikasse, et treenida sealseid sõdureid talvesõja jaoks. Poeg ei tea tänini, miks isa sellest keeldus.
“Võib-olla oli asi selles, et minu vanaema õde elas Austraalias. Sinna oli ta oma venelasest mehega läinud juba pärast revolutsiooni. Shanghaisse ja sealt Austraaliasse. Nemad saatsid siis meile loa ehk landing permit’i. Muidu oleksime pidanud töötama paar aastat riigi poolt määratud kohas.”
Austraaliasse mindi 1948. aasta novembrikuus. “Münchenist sõitsime rongiga Marseille’sse. Ning sealt kolm kuud laevaga Austraaliasse. Tegu oli vana Saksa aurulaevaga. Oli ümber ehitatud sõjapõgenike viimiseks kaugetele maadele. Põhitoiduks selle teekonna ajal olid spagetid.
Tolle laeva ja tema meeskonna saatus osutus edaspidi traagiliseks, tagasiteel sattus laev miini otsa ning kõik seal olnud said surma. Ma tahtsin laeval pisut teenida ning aitasin köögis nõusid pesta. Aga ei saanud sentigi. Eks poisikese pettumus oli mõistagi suur.”
Laeval oli ülimalt kitsas, ühes ruumis oli kokku kakskümmend üks inimest. “Päeval hulkusin lihtsalt mööda laevatekki ringi – mitte midagi teha polnud. Tüütas ära mis hirmus. Oli õnne, et meri oli kogu reisi vältel üsna rahulik. Lõpuks jõudsime ometi Melbourne’i ja sealt juba edasi rongiga Brisbane’i. Vanatädi perel oli seal mitu väikest maja, ühe tegid nad meie jaoks tühjaks. Raha meil polnud ja tulevik näis tume.”
Isa mereväekapteni kraad ei maksnud teises ilma otsas midagi. “Ning minagi pidin algkooli tagasi minema, kuigi olin kaks aastat Saksamaal keskkoolis käia jõudnud. Ning keelegagi polnud lugu teab mis lihtne – läks ikka poolteist aastat, enne kui asjadest õigesti aru hakkasin saama.”
Kõnelen mis keeles tahes
Kohanemine sealsete oludega võttis veelgi kauem aega. “Tundsime end ikka vastuvõetamatuna neile. Kord trammis rääkisin sõbraga eesti keeles. Kohe astus mees ligi ja käskis inglise keelt kõnelda. Ütlesin talle siis, et ma räägin nelja keelt. Ja võin kõnelda neist millist tahes.”
Praegu elab Brisbane’is vaid kolmkümmend eestlast, enamjaolt vanad inimesed. Nooremad on kõik juba nüüd Eestist tulnud. Ja neistki lähevad mitmed kodumaale tagasi.
Verner Puurand uskus alati, et pääseb kord taas Eestisse. Et Eesti saab vabaks. Kahjuks jäi see vabanemine tema jaoks kaheksa aastat hiljaks. Tolle vabanemise heaks püüdis ta kogu aeg teha mis võis ning taotles eksiilvalitsuse kaudu, et venelased maksaksid kinni emigrantide Eestisse jäänud varad.
“Sisuliselt oli isa Austraalia eestlaste juhtkuju. Tegevus Eesti heaks moodustas kogu ta elu mõtte,“ ütleb Hans Puurand.
Verner Puuranna kui Inglise salaluure heaks tegutsenud mehe kuulas teises ilma otsas üle Austraalia salaluure. Pakkus talle kaheaastast luuretööd Venemaal, et pärast seda mees allveelaeva komandörina tööle panna.
“Isa keeldus seesugusest pakkumisest,” teab Hans Puurand. “Ning oli seetõttu Austraalia kaubalaevadel lihtmadruseks. Seejärel ühe saeveski mänedžer. Hiljem asutas laohooneid ehitava firma. Aga selle kõrval tegutses kogu aeg Eesti asjaga.”
Seitse aastat töötas kaubalaeval ka Hans Puurand ise. “Olin hariduselt elektriinsener. Seitse aastat Melbourne’is laeval, seejärel maal.”
Hansu praegune naine, temast tosin aastat noorem Kulla, oli enne abielus Hansu venna Mardiga. Kui too 2001. aastal suri, abiellus Kulla Hansuga. “Kahe peale on meil kolm last. Kulla poolt kaks lapselast, poiss ja tüdruk. Lapsed räägivad küll eesti keelt, aga juba vigaselt.”
Mis keeles abielupaar omavahel suhtleb? “Isaga rääkisime eesti keelt,” mõtleb Kulla oma isa Villem Tõnissoni. “Aga Hansuga – ikka inglise keeles.”
Tagasiteel Maalehe juurest Santa Barbara hotelli teen Georg Otsa kunagisest kodumajast möödudes sümpaatsetele külalistele tahtmatult väikese testi. “Näete,” ütlen, “siin elas Georg Ots.” – “???” – “Oli suur eesti laulja, üle kuuendiku planeedist kummardas teda.”
Ei nad polnud Otsast kuulnudki.
Verner Hans Puurand
- Eesti sõjaväelane ja riigimees
- Sündinud 27. septembril 1904 Narvas
- Surnud 12. juunil 1983 Austraalias Brisbane’is
Haridus
- Narva gümnaasium 1924
- Tondi sõjakool 1928
Töö
- Eesti merevägi 1928–1935
- Allveelaeva Kalev komandöri abi 1935–1937
- Allveelaeva Kalev komandör 1939–1940
- Saksa luurekooli ülem Leetses
- Vabariigi valitsuse minister eksiilis 1973–1977
- Vabariigi valitsuse majandusminister eksiilis 1977–1983
