Koduleivaraamat — ahjusoe ja leivalõhnaline
Mõni nädal tagasi, kui kodus leiba tegin, istus seitsmekümnele lähenev ämm laua ääres ja jälgis mu tegemisi. Ning meenutas, kuidas ta kord kolmeteistaastase plikatirtsuna leiba tegi.
Vanaema oli pidanud just leivateo päeval kodust ära minema, nii see tähtis töö tema teha jäigi. Enne äraminekut pani memm kella lauanurgale — tainast tuli sõtkuda täpselt tund aega — ning luges lapsele sõnad peale: “Vaata et sa põlle ette paned!”
Põll pidi olema selline, mida sai paeltega selja pealt kokku siduda. Miks just paeltega, seda ämm ei teadnud. Sest vanaema ei öelnud ja laps ei märganud küsida ka.
Läheb nagu leiba
Kirjastuse Pilgrim välja antud “Koduleivaraamatus” on kirjas eestlaste koduleiva saamise ja tegemise lugu, palju retsepte ja õpetusi.
Mitmed leivategijad jagavad oma kogemusi. Tore on teada saada, et pole õiget ega valet leivategemist, on eri moodused ja võimalused.
Leivategemiseks sobiliku meeleolu loovad Eesti kirjanike leivateemalised luuletused ja mõtisklused. Täiesti omal kohal on ka vanasõnad, ütlemised ja sõnaseletused.
Kas teate, mida tähendavad väljendid “uut leiba otsima” või “läheb nagu leiba”? Paljud noored inimesed ilmselt ei tea, nemad saavad raamatust järele vaadata.
Omaette vaatamisväärtuseks on fotod. Need on nii kõnekad, et räägivad lugejale leivategemise loo ka ilma tekstita ära.
Minu lemmikuteks said kaadrid mehest, kes koos nelja lapse ja kaasaga taluköögis leiba küpsetab. Ja vanaema moodi naisterahvast, kes, valge rätik peas ja prillid ees ning käsi sügaval leivaastjas, südamest naerab.
Teisel pildil on tal lisaks südamest tulevale naerule käed rinnal risti ja krõbeda koorikuga leib süles. Leivategu on tore! Selles on midagi ebamaist, sooja ja südamlikku, kirjutab raamatu autor Kaia-Kaire Hunt.
Teadmised emalt tütrele
“Koduleivaraamat” võtab algajalt ära hirmu — leivategu on jõukohane kõigile. Ka neile, kes muidu söögitegemises väga osavad pole. Seda võin omast kogemusest kinnitada.
Hanemaksapasteedi tegemisega ma kohe kindlasti hakkama ei saa. Aga juuretis, vesi ja rukkijahu vormuvad mu käte all maitsvaks leivapätsiks küll.
Natuke kahju on vaid sellest, et raamatust ei leidnud ma vastust küsimusele, miks peab leivategijal paeltega seotav põll ees olema.
