MAALEHE ARHIIVIST | Endine minister Jüri Kraft: mul oli kabinetis mitu telefoni, üks läks otse Kremlisse. Seda käidi „parandamas“...

“Polnud ma mingi võimuõõnestaja, tegin ise tööd ning andsin tööd ja leiba 40 000 inimesele,” tõdeb legendaarne õmblusvabriku direktor ja endine minister Jüri Kraft (1935-2023).

Intervjuu ilmus Maalehes 2010. aasta märtsikuus algul.

Lugupeetud nimekaim! Mitut värvi elu seljataga, tippjuhi ja eraettevõtja kogemus peale selle. On seal sees midagi sellist ka, mis kahetsema paneb?

Laias laastus kindlasti mitte, aga eks ole elus kahetsetud küll. Omal ajal kas või seda, et Tartust üldse Tallinna tulin.

See linn oli ja on ka praegu üsna halastamatu — nii võõraste kui omade vastu. Kes ennast Tallinnas maksma panna ei suuda, sellest sõidetakse lihtsalt üle.

Tol ajal domineeris Tallinnas vene keel. Kas see praegugi palju parem on? Tundsin tookord end justkui valge vares — elasin kaheksa kuud hotellis.

Tartus jäi majaehitus pooleli ja kandidaaditöö hoopis tegemata.

Hiljem sain Musta­mäele 9kordsesse majja korteri ja elan seal siiamaani. Pole viga midagi.

Tagantjärele ma Tallinnasse tulekut siiski ei kahetse — üks eestlane oli linnas juures, Tallinnas peabki rohkem eestlasi elama.

Olete Peipsi-äärne poiss. Sündinud-kasvanud seal. Küllap tähendab see vesi teile midagi enamat kui lihtsalt üks järv.

Olen Peipsiga siiani lähedalt seotud. Midagi erilist on see mulle alati tähendanud — mitte ainult hiigaslikku veekogu, millega kogu rannarahvas arvestama pidi.

Vanavanaisal oli parematel päevadel kuus tindikuivatusahju. Peipsi tint oli tol ajal Peterburi turul hinnatud delikatess.

Sõja ajal oli Peipsi rand poolteist aastat rindejoon ka, sealpool järve venelased, siinpool sakslased. Vene lennukite rünnakuid mäletan siiani.

Kala on igal pool vähemaks jäänud. Kas Peipsiga on sama mure?

Kala tuleb, kala läheb. Midagi väga hullu just pole, aga vähemaks on kala jäänud tõepoolest. Ka röövpüük võtab oma jao.

Aga kui kala on vähem, siis on püüdjaid samuti vähem.

Suure osa oma elust olete midagi juhtinud või millegi eest vastutanud, enamjaolt Nõukogude ajal. Sisuliselt pannakse teid ühte patta kogu tolleaegse nomenklatuuriga.

Täpselt nii see on.

Praegused “endised” väidavad, et tegelikult õõnestasid nad Nõukogude võimu seestpoolt.

See on üks loll jutt.

Mis minusse puutub, siis polnud ma ei direktorina ega ministrina mingi võimuõõnestaja. Mina ehitasin, tegin ise tööd ning andsin tööd ja leiba 40 000 inimesele.

Nii et kui keegi tahab, võib arvata, et justkui kindlustasingi seda võimu. Mis oleks meist siis saanud, kui kogu rahvas oleks kõik need 50 aastat olnud vaesuses virelev inimkogum. Ilma tööstust ja põllumajandust arendamata olnuks Eestimaal viletsust ja vaesust märksa rohkem.

Muide, ega mu töö kerge ei olnud.

Peatselt jõuab letile teie elulooraamat. Sealt võib lugeda, et veel ülikooli ajalgi te komsomoli ridadesse ei kuulunud. Ometi läks edasine karjäär üsna hoogsalt ülesmäge.

Ei olnud jah komsomolis. Mulle ei meeldinud tolleaegsed ülikooli aktivistid.

Sangarisse läksin ajalehekuulutuse peale, seal vajati direktori asetäitjat. Direktoriks oli üks vana korpusemees, aga ta naine tegeles spekulatsiooniga, praeguses mõistes äriga. Mees võeti sellepärast ametist maha.

Olin selleks ajaks jõudnud paar kuud asetäitja olla. See oli küll raske aeg.

Miks?

Mulle ei meeldi olla asetäitja. Pandigi direktoriks.

Kas siis olite juba parteis?

Ei olnud. Isegi kui oleksin tahtnud parteisse astuda, poleks nii ruttu saanud. Aga kisa oli selle pärast pidevalt.

Kui lõpuks aeg oli nii kaugel, et pidin parteibürool kinnitamisele minema, olime autoga just Võrust tulemas. Oli talv, suured hanged. Siis käis küll mõte läbi, et kui sõidaks õige kraavi, lükkaks selle värgi vähemalt edasi.

Ega parteis palju kergemaks ei läinud. Olin terve rea sakstega opositsioonis. Ütlesin, et ärge kuulake, mida ma räägin, vaadake, mida ma teen. Ju ma arvestasin, et mind pealt ka kuulatakse.

Kuulati siis või?

Või ma seda tean. Mul oli kabinetis mitu telefoni, üks valitsuse oma ka, mis Kremlisse läks.

Tihti, kui pidin ära olema, olla mingid montöörid käinud kas parandamas või kontrollimas. Paar korda sattusin neile ise peale.

Mis töösse puutub, siis iga asi tuli ikka väga raskelt kätte.

Näiteks, uus Kommunaari hoone, mida soomlased ehitasid, maksis 20 miljonit dollarit. See olekski võib-olla ehitamata jäänud, kui omal ajal poleks Juri Andropov Eestis käinud.

Mul olid enne seda jaapanlased külas olnud ning kaks pudelit Jaapani viskit külakostiks jätnud. Küsisin Johannes Käbinilt, et kui pakuks Andropovile ka. Käbin pisut kõhkles, siis aga lõi käega.

Kes teab, võib-olla just tänu tollele kohtumisele sain Andropovilt aastaid hiljem Kommunaari jaoks vajaliku allkirja.

Äärepealt oleksin ilma jäänud.

Miks?

Kaks nädalat hiljem suri mees maha.

Kuidas viski oli?

Solk. Aga jõime rõõmsalt kõik ära.

1969. aastal üllitas Sangar, mille direktor te olite, suure koguse — 70 000 — vimplit, mille peal kirjad “Eesti NSV” ja “Juubelilaulupidu”.

Jah, sai tehtud.

Lisaks olla seal veel olnud Eesti Vabariigi vapp, kolm lõvi.

Need olid ka.

Tuli suur skandaal?

Päris paras. Eks kutsuti välja kuhu vaja ja öeldi igasugu asju.

Mis vimplitest sai?

Läksid müüki, ei saanud enam ära korjata. Muidu oleks ju Eesti NSV rahvamajandusele suurt kahju tekitatud. (Ütleb seda täiesti tõsiselt.)

Pealegi oli see kuum kaup. Sama lugu oli särkidega. Seal olid laulvad mehed peal, aga toonid olid trikoloorsed.

Läksid ka müüki?

Jah, aga Kesk-Aasias.

Jääb mulje, et olite paljudele siinsetele võimumeestele pinnuks silmas. Oli siis vähemalt Moskva seljatagune olemas?

Kahtlemata oli, mingil perioodil lendasin nädalas paar korda Moskva vahet.

Seal oli palju tuttavaid. (Nimetab peast tolleaegsete võimumeeste ja nende asetäitjate nimesid.) Teisiti poleks seal hakkama saanud. Jäin Moskva ülemustele silma oma ettepanekute ja majanduseksperimentidega.

Üks irvhammas on öelnud, et sotsialism ilma tutvusteta on nagu kapitalism ilma kapitalita.

Väga täpselt on öelnud. Kuigi ega Moskvas kerge vehelda olnud. Pidid endale kuidagimoodi nime tegema, et uksest sisse saada. Mõned retseptid on mu raamatus ka kirjas.

Eesti oli tolleaegse “vennaliku pere” üks viimaseid liikmeid, nii rahvaarvu kui territooriumi poolest. Seaduse järgi pidanuks mina umbes samas järjekorras seal ka sõna saama. Aga enamasti sain kolmandana-neljandana. Põhjus tegelikult selles, et ülejäänutel vennikestel olid asjad tihti üsna käest ära. Nii et taheti sekka midagi positiivset ka kuulata.

Kord hakkaski Ukraina minister, muidu tore mees ja hea kolleeg, õiendama, et Eestis on rahvast miljon, Ukrainas 50 korda rohkem, aga importseadmeid saab Eesti rohkem kui Ukraina.

Kas Eestilt võeti siis ära?

Ei, anti Ukrainale rohkem.

Mosvas võeti mind tõesti rohkem kuulda, eks ma selle eest sain jälle siin büroodel ja presiidiumides parasjagu tappa. Püüdsin siin, kui vähegi sain, reforme teha, kohalik võim oli nende vastu hambutu, aga ega see neile ei meeldinud.

Brüssel on praegu sama, mis toona oli meie jaoks Moskva. Brüsselis peaks ka kogu aeg keegi kohal olema. Ma ei pea ainult poliitikuid ja parlamendisaadikuid silmas…

Kui Nõukogude aeg sai ümber, otsustasite siiski poliitikas
jätkata.

Nii palju oli vaeva nähtud, ei saanud ju kõike käest lasta. Kuigi, ega ma sildistamisest pääsenud — ikkagi endine minister, parteilane, nomenklatuur jne. Sildid tulevad kergesti ja jäävad kauaks.

Kandideerisite, õieti konkureerisite tolleaegse võimumehe Viktor Vahtiga Ida-Virumaal. Kas vastab tõele üks sealne loosung: “Mine perse, Viktor Vaht, meie mees on Jüri Kraft”?

Nii olla ühe plangu peale kirjutatud jah. Ega seal temaga kerge võistelda olnud. Mu vene keel oli ka nigelam kui temal.

Vaht oli üldiselt oma võidus kindel. Läks teisiti…

Te olite siis veel minister, kui Pika Hermanni tippu trikoloor tõusis. Kas vastab tõele, et selle lipu värvid tulid Moskvast?

Füüsilises mõttes küll.

Õmblesime Baltikas, aga polnud meil täpset ettekujutust ei värvidest, ei lipu mõõtmetest. Nii sai värvid tellitud Moskvast. Ega nemad teadnud, et kuhu ja mille jaoks. Oh, oleks nad aimanud…

Samas ei saa Moskvat, Kremlit ega tollaseid võimukandjaid kuidagi ühe mõõdupuuga võtta. Me võime muidugi arvata, et laulsime end vabaks, aga ilma sealse aruka poolehoiuta poleks me siin kuidagi hakkama saanud.

Kui Aleksander Jakovlev (tolleaegne NLKP KK sekretär — toim) ei oleks MRP avalikustamist toetanud, oleks see pakt võib-olla kalevi alla jäänudki. Vanameelseid jätkus.

Kas vastab tõele, et teile öeldi, kes riigipöörde õnnestumise korral Baltimail juhtideks jäävad?

Ei, see ei ole nii.

Ise olevat ma küll olnud nende nimekirjas, keda esmajärjekorras küüditama peaks, aga “komissaride” nimesid mina ei tea.

Boriss Jeltsin olla Arnold Rüütlile küll näidanud neid tube, kus kolme vennasvabariigi tulevased liidrid resideerusid, küllap Rüütel teab ka neid nimesid.

Tööstusjuhina, ministrina, poliitikuna oletegi enamiku elust linnamees olnud.

Seespidiselt ikka maainimene.

Peipsi äärest tulin ja nüüd olen sinna tagasi jõudnud. Tunnen moraalset vastutust selle kandi ees. Kümme aastat tagasi rajasin sinna farmi, hakkasin limusiine kasvatama.

Lehmi, mitte autosid?

Jah, lihaveiseid. Need loomakesed lihtsalt meeldivad mulle juba väljanägemise pärast.

Sealkandis pole kunagi millegi säärasega tegeldud, pigem nagu rannarahvas ja kalapüüdjad. Aga endine Kirovi kolhoosi legendaarne juht Oskar Kuuli rajas siia kunagi kalakasvanduse ja karjafarmi. Mõtlesin, et miks mina hakkama ei saaks.

Praegu on ligi 140 prantsuse tõugu lihaveist. Tõsi, ise ma otseselt sellega enam ei tegele.

Võib siis öelda, et teil on üle saja limusiini rendile antud. (Limousine — maakond Prantsusmaal. Nimetus tulnud tolleaegsete lehmakarjuste eripärase kapuutsiga hõlsti limousine’i järgi. Seda kandsid ka lahtise rooliistmega tõldautode juhid. Siit omakorda autode nimetus — limusiin. — Toim.)

Oleks tahtnud öelda küll, aga limusiinid ei kuulu enam minule. Küll aga maa ja hooned, mis rendile antud.

Peale limusiinide olete huvi tundnud üsna mitme tegevusvaldkonna vastu — Eesti rukkist Aafrika maavaradeni.

Sellest Aafrika värgist ma hea meelega praegu rääkida ei taha.

Märkamatult on saanud kunagisest Eesti noorimast ministrist Eesti vanim ettevõtja. Mis tagasi vaadates silma jääb?

Mis ma ikka enam tagantjärele targutan. Suures iseseisvusetuhinas ja platsi puhtaks löömisega on ikka vigu ka tehtud. Tehakse edasigi.

Eesti läbi aegade suurim tootmisharu, kergetööstus, on lastud üsna ära manduda. Sellest on kahju… Võiks ju veel mõne asja ja mõne mehegi peale solvunud olla, aga olgu peale…

Kuni jõudu jätkub, ajan oma asja edasi.

Teie perekonnanimi on saksa keeles “jõud”.

Nii see on. Kui nimemuutmise aeg oli, siis isa oli selle vastu ja nii see jäi. Eestis üsna haruldane, aga kui kord Münchenis hotellitoa telefoniraamatu lahti lõin, paistis, et kolmandik neist olid Kraftid. Seal on see väga levinud nimi.

Kas masu on möödas?

(Paus.) Ei, ei veel. Tööd on napilt, Euroopa kipub Hiinasse, koos tellimustega. Läheb ikka veel aega. Seis on küllaltki kehv, aga hing jääb sisse.

Energiat ja jõudu paistab jätkuvat. Kas mingile poliitilisele liikumisele veel kord õla alla paneksite?

Ahaa, et kui läheks peibutuspardiks? Aitab! Pealegi, ma pole part, ma olen inimene.