Hõissa! Täna on vastlapäev ning maad katab paks lumi

Taas on käes vastlapäev, liikuv püha, mida tähistatakse seitse nädalat enne lihavõtteid. Mida liugupäev vanasti tähendas?

Kui vastlapäev sattus hästi noorde kuusse, öeldi, et see on “nõrk vastel” ning kevad tuleb varajane. Kui kuu juhtus olema noorem kui kolm päeva, loodeti tulevat eriti hea vilja-aasta. Samuti ennustas vastlatuisk rikkalikku vilja- ja marjasaaki.

Mida söödi?

Vastlapäeva hommikuks keedeti vastlaputru – harilikult tangudest.

Talvisest loomatapust olid varakevadeks alles vaid seajalad, neid keedeti lõunaks või õhtuks koos herneste või ubadega. Eriliseks maiuseks peeti seasaba. Seajalgadest järele jäänud kondid viidi lauta sigadele asemete alla. Usuti, et see teeb sigade kasvule head.

Vastlapäeval küpsetati leiba ja odrakaraskit. Lisaks tehti üks väike kakk, mis anti karjasele kaasa, kui too esimest korda loomadega välja läks. Poole sellest kakust pidi karjane kõigi loomade vahel ära jagama, teise poole aga õhtul tagasi tooma. Sellest poetati siis aasta otsa raasukesi tähtsamatesse paikadesse.

XX sajandil hakati odrakaraski asemel vahukoore- ehk vastlakukleid tegema, Mulgimaal oli kombeks valmistada vastlakorpe.

Pärast vastlapäeva hakati rohkem piimatoite ja võid sööma.

Keelud-käsud-toimingud

Vastlapäeval lasti liugu, et linad pikad kasvaksid. Liulaskmise ajal loitsiti linaloitsu, kus kõik saaki ohustavad umbrohud üles loeti. Mida pikem liug, seda rohkem kahjutegijaid jõuti üles lugeda ja eemale peletada ning seda parem saak usuti tulevat.

Vastlapäeval käidi ka külas – mida kaugemale külla mindi, seda pikemad linad arvati kasvavat.
Vastlapäeval ei tohtinud toas tuld üles võtta. Valgega tuli magama minna, arvates, et muidu ei maga suvisteks kiirete tööde ajaks und täis.

Vastlapäeval niideti lambaid või lõigati neil vähemalt tukk ära. Nõnda ei saanud nõiad öösel võõrasse lauta tulla lambaõnne ära lõikama.

Usuti, et kes vastlaööl endale üheksast laudast villa toob ja sellest kindad koob, saab neid kindaid kandes igas kohtus õiguse. Ükskõik mis jutuga ta sinna ka läheb.

Mõnes paigas valmistati ühiselt nn metsik – õlgedest inimesekuju. Vaheldumisi riietati kuju ühel aastal naiseks, teisel meheks. Metsiku sisse peideti (ja ka mõeldi) halvad asjad, mis erilise loitsuvööga kinni seoti. Kuju viidi külast suure kisa saatel metsaveerde või teiba otsa ning pandi põlema. Hiljem püüti jäänuste järgi vaadata, millest lahti saadi ja mis hävimata jäi.

Naistel töö asemel pidu

Naised käisid vastlapäeval kõrtsis linapikkust joomas. Kes jõi otse pudelist, sai hea pika voolu ehk pikad linad.

Mis viga pidu pidada, kui vastlapäeval olid naistetööd, eelkõige ketramine ja kudumine, suisa keelatud. Küll võis punuda paelu ja teha nööri.

Meestetöödest olid keelatud need toimingud, mis palju müra tekitasid, näiteks puuraiumine.
Naistele ei piisanud linasaagi ilust ja pikkusest, nemad tahtisid endale ka pikki ilusaid juukseid manada. Selleks tuli vastlapäeval vähemalt seitse korda juukseid kammida. Kasuks tuli ka nende pügamine.

Vastlapäeva õhtul lõikasid tüdrukud juukseid ja läksid nendega metsa. Metsas pidid olema kõrged puud – siis pidid ka juuksed pikad kasvama.

Lõigatud juukseid ei tohtinud metsa alla laiali visata, see pidi mälu ära viima. Hea juuksekasvu andis ka hobuse saba katsumine suletud silmadega. Kui pöetud peaga välja mindi, oli tähtis, millist looma esimesena näed. Kui esimesena kohati siga, tuli leppida viletsa juuksekasvuga, kana kohtamine tõotas pehmeid juukseid. Ka looma sabast olenes, millise kohevusega juuksed kasvasid.

Nägu tuli vastlapäeval pesta üheksa korda. See tegi kogu aastaks virgeks ja ilusaks. Teisalt, kes näo hoopis pesemata jättis, seda ei pidavat suvel sääsed purema tulema. Seega valik missugune.

Lastele suunatud nali

Teatakse rääkida nn vastla kotti ajamise kombest. Lastele öeldi, et pööningult või lakast tuleb kinni püüda salapärane vastel või luutsi ning see kotti toppida. Tehti siis kõva kisa ja müdistati, kuni hõigati lastele, et vastel on käes ning kästi allavisatav elukas kotti püüda. Tegelikult visati lapsele hoopis vett kaela. Väga raske uskuda, et märjaks saanud laps ise sellisest mängust rõõmu tundis…