Mõistetav, sest eks ole ju õpetaja isegi ju päris vabalt ringi rännanud, enne kui klassikalise heliloomingu juurde jõudis. Rokisõbrad mäletavad hoopis kedagi Golemi ja Vanemõe bassimeest Tõnu Kõrvitsat ning kohtumisele jõuab ta kunagise bändikaaslase Mihkel Raua raamatuesitluselt.

“Pilli mänginud olen palju, isegi sõjaväes. Praegugi mängin,” muigab helilooja.

“Otse loomulikult on rock mind mõjutanud. Kui juba kord oled hakanud seda armastama, siis see tunne sinust ei lahku.”

Paljud tema kaasaegsed, hetkel nüüdismuusikas ilma tegevad heliloojad on samuti sööstnud klassikalisse heliloomingusse hoopistükkis mõnest eksperimentaalsest rock- või jazzbändist. “Rock on mingis mõttes ausam — ta on vahetu, otsene ja siiras. Rääkimata energeetikast, mis selles on; mis pole kuidagi peidetud nõnda, et peaks seda kuidagi kaua otsima.”

See mees on aga ka tõeline melomaan, kelle lemmikute nimekirja mahuvad näiteks Bob Dylan, Robert Plant, Nick Drake ja Bryan Ferry, vene bard Viktor Tsoi, Depeche Mode ja paljud teised. Ta sõbrad teavad, et kui paluda Tõnult mõnd konkreetse hetke lugu, teab MC Kõrvits täpselt, missugune plaat masinas käima panna.

Teel olemise võlu

Tõnu Kõrvits on kolmandat põlve muusik. Tema vanaisa, Harri Kõrvits oli laia haardega muusikategelane ja helilooja, raadios muusikajuht; isa Tõnis Kõrvits orkestri ja ansamblidirigent ning arranžeerija. Tõnu. Dünastia noorim muusik on varasemates intervjuudes aga nentinud, et päritolu pole teda ei seganud ega aidanud, sest iga mees peab ise enda eest väljas olema.

“See on üks väga huvitav tee, mida käinud olen; täis huvitavaid asju ja pöördeid, mida pole osanud ette prognoosida,” kõneleb ta.

“Kui keegi oleks viie aasta eest öelnud, et hakkan nüüd niimoodi muusikat kirjutama või et mulle saavad tähtsaks need vormid ja kõlad, need energeetilised üksused muusikas, poleks ma seda uskunud. Ses mõttes on olnud huvitav teelolek.”

Missugused kõlad ja vormid teda siis praegu paeluvad? “Mulle pakub suurt huvi kirjutada ühele pillile. Muusik tuleb lavale, pill kaenlas — ja mina kirjutan neile. Kõik see loob justkui püha meeleolu, “ selgitab ta. “Mitte kunagi ei kasuta ma uues loos kõiki vanu asju, mida olen juba varem proovinud, mingid eksperimendid jäävad mu muusikasse ikka. Muidu poleks see mu jaoks erk.”

Mitmenäoline Kõrvits

Plaadipoes võiks Tõnu Kõrvitsa muusikat leiduda ilmselt väga mitmes erinevas riiulis — helilooja enda meelest sobiks näiteks tema “Kreegi vihik” rahvamuusika sektsiooni, raadios populaarse kitarrikontserdi leiaks aga kusagilt new age hulgast. “Mõni lugu mahuks kindlasti ka märksõna alla contemporary ehk nüüdismuusika,” muigab ta ning jutustab lõbusa loo Autorite Ühingu esindajast, kes, tulnud kord Heliloojate Liidu koosolekule, nentinud Kõrvitsat nähes rahulolevalt: tore, et ka popmuusika on esindatud.

Tõnu Kõrvitsa nime arranžeerijana võib leida tõepoolest paljude hittide juurest. “Arranžeeringud tuli teha väga kiirelt ja juba järgmisel päeval kuulsid salvestust. Mulle taoline tempo meeldis, see õpetas kiirelt reageerima ja oli väga hea kool,” räägib mees. Eesti Laulu jälgib ta ikka. “Tänavu vaatasin isegi kordust, sest vaheklipid olid niivõrd vaimukad.”

Rahvuslikkus on heliloojale ta loomingus väga oluline. “Ma ei saa ju mööda minna maast, kus olenud sündinud ja elanud ning töötanud, rääkimata sellest, et ma seda maad armastan,” ütleb Kõrvits. “See on mulle väga oluline ning ehk just seetõttu on mu muusikasse imbunud palju rahvalauluintonatsioone ja –teemasid ning mingid žanrid, näiteks vaimulik rahvaviis, on mulle väga omaseks saanud. Eesti loodus, inimesed ja keskkond meie ümber — kõik see jätab oma jälje.”

Maakodu-Kõrvits

Loodusest jõudu ja väge ammutab helilooja oma maakodus Põhja-Kõrvemaal. “Mulle meeldib looduses olla, “räägib ta. “Aga kõik on tähtis; nii loodus kui ka inimesed. Päris üksi looduses ma kaua vastu ei peaks, tahaks ikka kellegagi rääkida.”

“Siinkohal tervitaksin ma kõiki oma Liiapeksi küla naabreid Tiiba, Vaikla ja Jõeäärse talust. Varsti tuleme maale, “lubab mees. Maakodus teeb Tõnu, kui tarvis, käed mullaseks, siis jälle jalutab looduses ja võtab aja maha — kuid pole harvad ka need korrad, kui naabritega koos istutakse, lauldakse ja pilli mängitakse. Klavergi on maakodus koha leidnud, et heliloominguga tegelda. “Mina olen ikka see vanakooli helilooja, komponeerin paberi ja pliiatsiga,” selgitab ta. “Praktilisem oleks muidugi kõike teha arvutiga.”

Võimaluse korral püüab Tõnu oma loomingut kaema sõita sinna, kus seda parasjagu ette kantakse — olgu see siis Hongkong, Austraalia või näiteks Prantsusmaa, kus ta hiljuti omaloodud muusikat legendaarsele tummfilmile “JeanneD’Arc” kuulamas käis. “Vahel tuleb aga mõte, ja lihtsalt kirjutan loo — näiteks mu koorijuhist abikaasal Ingridil on sünnipäev, talle kirjutasin kaanoni. Mulle tundub, et see on üks tore kingitus.“ 

Tema helitöödes olulist loodusvaimu kannab aga uudisteos „Tänumeele jõgi“ kahele löökpillile, harfile, tšelestale ja keelpillidele, mis homme Eesti Muusika Päevadel ERSO ettekandes kuulajate ette jõuab. “See on üks lugu Tänumeele jõest, kohast Jules Verne’i romaanis Saladuslik saar,” räägib helilooja. “Kuid laiemalt on jõe ja voolamise kujund mulle kogu aeg meeldinud. Ma tunnen, et just nüüd on tulnud sobiv aeg oma muusikaline mõte sellesse kujundisse laotada.”

Reede, 26. märts kell 19 Estonia Kontserdisaal
TÕNU KÕRVITSA AUTORIÕHTU

Eesti Riiklik Sümfooniaorkester
Dirigent Anu Tali

Kalev Kuljus (oboe)
Pei-Jee Ng (tšello)
Pei-Sian Ng (tšello)

Kavas:
Heino Eller — “Koit” (1920)
“Tuulde lauldud” sümfooniaorkestrile (2006)
“Kellä´” tsüklist “Thule eleegiad” keelpillidele (2007)
“La folia” oboele ja keelpillidele (2009)
„Tänumeele jõgi“ kahele löökpillile, harfile, tšelestale ja keelpillidele (2010, esiettekanne)
“Passacaglia” sümfooniaorkestrile (2009)
“Helios Helios” kahele tšellole ja sümfooniaorkestrile (2008)

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid