Maa õel Veenusel on kuum keha
Kui pole näha Kuud ega Päikest, on kõige heledam ja kõige ilusam taevakeha Veenus. Oma nime on ta saanud Rooma ilu- ja armastusjumalanna Venuse järgi.
Praegu, kevadel 2010, särab ta õhtuti läänetaevas. Vanad eestlased tundsidki teda kas Ehatähe või Koidutähe nime all.
Õnnetina sulab õues
Veenus on Maale kõige lähem (vähim kaugus 38 miljonit km) ja ka mõõtmete poolest kõige sarnasem planeet. Läbimõõt on tal ainult
644 km väiksem kui Maal ja massi järgi otsustades ei saa ka kehaehitus palju erineda.
Merkuurile, Maale ja Marsile lisaks on ta üks meie kandi neljast kiviplaneedist. Atmosfäär on tal samuti täiesti olemas nagu meilgi.
Sellega paraku sõbralikud sarnasused piirduvad.
Veenus on Päikesesüsteemi kõige kuumem planeet: tema pinnal on nii palav (460°), et seal ei sula mitte ainult väävel ja õnnetina, vaid ka tsink plekk-katuselt.
Ja õhurõhk on seal nii suur, et vajutaks keskmise allveelaeva puruks nagu nalja — 92 atmosfääri ehk niisama palju kui meil 910 m sügavusel meres. Teisisõnu: meie 760 mm asemel on seal elavhõbedasammast 70 m.
Tihe õhk ise koosneb peamiselt süsihappegaasist CO2 (96,5%) ja lämmastikust (3,5%). Näpuotsaga on vääveldioksiidi, vingugaasi ja veel üht-teist, ent hapnikust pole haisugi. 60 km kõrgusel puhuvad tuuled 100 m/s ja paksud väävelhappepilved kihutavad ümber planeedi nelja meie ööpäevaga.
Täiesti võimalik, et kunagi ammu oli ka Veenusel vett, ju siis ka elugi. Tollesama hirmuäratava kasvuhoonegaasi CO2 tõttu, mida Maa atmosfääris on esialgu ainult 0,04%, ongi Päike meie sõsara nii tulikuumaks kütnud.
Tõenäoliselt ei olnud need siiski autod ja korstnad, mis Veenuse elu tuksi keerasid, vaid rohked vulkaanid — ainuüksi suuri vähemalt 1600. Aga mine tea.
Kohanimed on Veenusel mõistagi naiste järgi pandud. Ka Eesti on kenasti kohal. Kraatreid on seal meie naiste eesnimega kuus (Aita, Helvi, Leida, Maret, Piret, Virve) ja varjunimega üks — Koidula. Üks kroon kannab Maa-Ema nime. Kroonid on ovaalsed vulkaanilised pinnavormid.
Peale temperatuuri on Veenus veel mitmes asjas Päikesesüsteemi rekordiomanik. Pöörleb ta kõige aeglasemalt: üks täispööre 243 meie päevaga. Kui Maa ekvaator pöörleb reaktiivlennuki kiirusega — 1670 km/h, siis
Veenusel nagu jalakäija — 6,5 km/h.
Pealegi pöörleb ta erinevalt teistest planeetidest vastupäeva, nii et päike tõuseb seal läänest ja loojub idasse. Seda küll üsna harva — iga 117 meie päeva tagant. Nii pikk on seal ööpäev. Aasta kestab ligi 225 meie päeva, seega on seal aastas 1,92 päeva.
Veel üks asi on siiski Maal ja Veenusel ühine: sealgi kehtivad Murphy seadused. Kui N Liidu automaatjaama Venera 14 maan-
dur asus 5. märtsil 1982 planeedi pinnase kokkupressitavust määrama, vajutas ta vastava otsiku täpselt sinna, kuhu oli lennanud kaamera objektiivi kvartsaknalt eemaldatud kaitsekate.
Kindlasti tasub pärast päikeseloojangut õue minna ja taevasse kiigata 16. aprilli õhtul. Läänetaevas on kena vaatepilt: ereda Veenuse juures imepeenike kuu.
Vaevalt kahepäevane kuusirp (noorkuu on 14. aprillil kl 15.29) on nii õhuke et teda ei pruugi kohe märgatagi. Kui aga silm on Veenuse püüdnud — teist nii eredat “tähte” taevas ei olegi –, siis selle juurest on kitsast kõverikku kerge leida.
Da Vinci valgus
Ühtlasi on hea võimalus mõtiskleda tuhkvalguse ehk da Vinci valguse üle.
Maa paistab noorkuu ajal kuutaevas “täismaana” — 16 korda suurema kettana kui täiskuu meie taevas. Lisaks peegeldab Maa valgust palju paremini, nii et Kuu peal on öösel oma 50 korda valgem kui Maa peal öösel. Kõige tugevam ongi tuhkvalgus aprillis–mais.
Mõne aja pärast — 22. novembril 2065 — toimub taevas kaugelt haruldasem sündmus: kell 14.43 liigub Veenus Jupiteri eest läbi. Viimati sai sellist vaatepilti näha 3. jaanuaril 1818.
