Anne Paluver: olen olnud nii koristaja kui ka ahjukütja
Jõudsin su lõpuks ära oodata.
Antagu andeks. Käisin koeraga jalutamas. Elu nõuab oma. Sunnib ennast ka vahel värske õhu kätte, distsiplineerib.
Su koer näib kuidagi tuttav. Kas mitte telestaar ühest seriaalist, seesama taks, Amanda?
Seesama. Oli mul aastaid ka ringreisidel kaasas, kuni oma selja ära hüppas. Ega ma muidu teda telekas vankris ei vedanud. Ei võtnud, vaeseke, vahepeal jalgu alla. Aga kuulus on ta küll. Siin Lasnamäel tunneb teda… iga koer. Ja mitte ainult.
Kas täna on juhuslikult vaba päev? Muidu on sind küll raske kätte saada, kogu aeg lennus, õigemini ratastel.
Ära parem räägi. Hommikul pool kaksteist minek, öösel pool kaks tagasi. Muidu ei kurdaks, aga ajast on kahju. Bussis istutud ajast. Valgustus kehv, lugeda ei saa, istud ja mõlgutad mõtteid. Aga nii pikk mõlgutamine hakkab pikapeale väsitama. Nii ma seal olen, klapid peas ja kotitäis klassikat kaasas.
Olen näinud ringreisi ajal näitlejaid, kükloobilambid otsaees, homseid tekste või eilseid ajalehti lugemas.
Mina ka. Aga mõtle, kuidas see silmi väsitab. Olen proovinud. Bussis magada ma ei oska. Igal asjal on oma hind, muide tervisel ka.
Lugesin kusagilt, et oled usin ristsõnade lahendaja.
Oli jah vahepeal selline periood. Siis, kui rohkem hotellides ööbisime. Nüüd, kui öösiti kodudesse veetakse, ei ole enam nii palju aega. Vaatad, et pesu puhtaks saad ja katsud magada, kui und on.
Üksvahe mõtlesin, et üüriks õige korteri välja, niikuinii käin seal öösiti ainult pesemas. Meestel on lihtsam, neil on ikka keegi kodus, kes hoolitseb, et kampsik puhas oleks. Naised peavad seda kõike ju ise tegema.
Teatrikuu käib täie hooga, ülehomme on teatripäev. Lähed Tartusse pidu pidama?
Ära loodagi. Pole sedalaadi asjad mulle kunagi meeldinud, igasugu kampaaniad ja rahvapeod, ei ole minust massiinimest.
Kõigele vaatamata oled üsna kaua teatrilavadel vastu pidanud, 1976. aastast. Draamateatris koguni 19 aastat. Siis tulid ära.
Oh, ma olen sellest nii palju rääkinud.
Meie lehele mitte, kannata ära.
No ajad olid sellised. Koondamised ja teatrijuhtide vahetused. Aga ega ma ei kurda ka. Nüüd, kui vahel oma trupiga seal majas mängime, tunnen — no ei kisu tagasi. Ausõna. Ma ei tahaks üheski niinimetatud professionaalses teatris töötada. Ei meeldi oma saatust seina pealt lugeda. Et kas anti see roll, mida tahtsin või et kas üldse midagi anti. Nii et mingi eelis sellel praegusel ringirallitamisel ikkagi on. Üldse ma olen selline tüüp, kes naljalt hätta ei jää. Eks ole igasugu ameteid proovitud.
Milliseid siis?
Tükk aega tagasi ühel suvel olin näiteks Eeslitalli administraator. Üsna vahva aeg oli. Sain enda arust hakkama ka.
Koristaja ja ahjukütja olen olnud. See oli samuti parasjagu naljakas. Panin vanad riided selga ja ütlesin, et olen lastekodust. Eks ma olin neile seal nagu mingi knopka. Igaüks kamandas ja õpetas, ise käisin samal ajal teatrikoolis. Kui seal õppimine tihedamaks läks, tuli koht üles öelda ja tunnistada, kust ma tegelikult olen.
Oleks sa neid pikki ja üllatunud nägusid siis näinud. Aga teenistus on teenistus. Koolist sain samal ajal Lauteri-nimelist stipendiumi, nii et kui teatrisse tööle läksin, oli mu palk väiksem kui kooliajal koristajana teenisin.
Tuleme korraks kooliaja juurde tagasi. Nüüd sa ütled muidugi, et oled sellest juba nii palju rääkinud.
Ütlen jah.
Ära ütle. Teie kursus, see kuulus seitsmes lend oli ju viimane, mida Panso veel täie jõuga juhendada jõudis, siis ütles tervis üles. Muide, ta läks siit nooremana kui meie sinuga praegu.
Kahjuks küll. Takkajärgi olen kuulnud, et kõik justkui kartsid teda. Kummaline, mina mitte. Ma kartsin siis hoopis teisi asju, ega ta ei norinud ka eriti mu kallal. Ju sai vist aru, et ma enam päris plikake ei ole. Olin kaks aastat juba Tartus matemaatikat õppinud, pisut elu näinud.
Korra viskas tal ikka minu peale ära ka, oli mingi etüüd — kujutletavad vaguniuksed lähevad lahti ja nende taga ootab sinu tuttav, kes sind väga üllatab, oli midagi sellist. Ma vist olin liiga rõõmus seda “tuttavat” nähes, siis ta küll hüüatas: “Paluver, te ajate mul jälle palaviku üles!”, eks ta oli siis juba haige ka. Aga pedagoogina muidugi… väga hea.
Pansole kuuluvat lause, et asendamatuid on Metsakalmistu täis, tuleb meelde?
Nüüd, kui ütled, tuleb meelde küll. Aga ongi ju.
Küllap. Miks sa matemaatikat õppima läksid?
Juhuse asi. Pärast keskkooli tahtsime, kolm koolitüdrukut, Tartusse.
Ise Tallinnast?
Tallinnast ikka, mis sest et isa poolt setu. Ja ise tahtsin pediaatriasse saada, aga keemia sain kolme.
Olnuks neli, oleks meil praegu üks doktor Paluver?
Kindla peale. Konkureerisin seal eksamil ühe teise plikaga, kuni meid välja kutsuti ja ettevaatlikult vihjati, et üks meist on kommunistlik noor ja see saab sisse. Mina see ei olnud.
Vabakuulajaks ei viitsinud ka minna. Parajasti oli lisakonkurss matemaatikasse ja sinna oma paberid viisingi. Oi, küll oli algul raske, oli asju, millest me koolis isegi kuulnud ei olnud… igasugu maatriksid. Poistel, kes Nõo koolist tulid, oli asi muidugi lihtsam. Minul mitte. Kaks aastat pidasin vastu, sain kolmandale kursusele, ja siis aitas. Mis õps must olekski saanud, joonlaud käes, tahvli ees.
Suvel olin malevas, sügisel oli teatrikooli lisakonkurss. Ülikoolist ei pidanud õnneks pabereid välja võtma. Sain kolhoosist mingi iseloomustuse, lõputunnistus anti ka korraks kätte ja nii ma läksin, malevavorm seljas.
Veri viis rähnipoja puu otsa?
Vale jutt. Ma pole iialgi seda trafaretti kasutanud, et lapsest saadik unistasin ma juba… Mitte kunagi. Mul on lihtsalt visa sportlase hing, tahtsin proovida, et mis kool see küll ometi on. Ja miks mina sinna sisse ei võiks saada. Vanuse poolest oleksin võinud juba kaks aastat varem proovida, aga siis võttis vastu Kromanov. Ma arvan, et minu lõustaga ei oleks ta mind vastu võtnud.
Küll nüüd ütles. Minu arust on sul välimusega vedanud. Pole vähemalt mingi igav tibi… On matemaatilisest haridusest mingit kasu ka?
Midagi see ikka andis. Ehk loogilist mõtlemist.
Mis erialaeksamist meeles on?
Oh, millal see kõik oli… Kõik käis nii kiiresti. Lisakonkurss kestis ainult kaks päeva, polnud ma eriti ette valmistanud ka. Lugesin vist mingit Pikrist võetud humoreski, nii et Panso käskis teiseks päevaks midagi tõsisemat otsida. Ostsin poest August Sanga luuletused ja õppisin neist kõige lühema pähe. Etüüdides parodeerisin oma armsaid ülikooli õppejõude. Ammendamatu materjal ja meeldis neile ka. Kalpsasin seal väheke ringi ja oligi kõik.
Kes sulle su teatrikooli õpetajatest meelde tulevad?
Noh, ei saa ju üle ega ümbert meie Viivest, Viive Ernesaksast. Tohvelman muidugi, Pansost juba rääkisime. Neid ikka on. Teoreetiliste asjade lugejad, noh need punaste ainete andjad, need olid küll kõik parajad koomikud. Said nemad aru, et ajavad jama ja saime meie ka. Üks onu ärkas just siis üles, kui olin eksamil oma mulli lõpetanud ja küsis, et mida te, Paluver, siin teete, teil on need distsipliinid juba Tartus tehtud. Selle peale ma ise ei tulnudki.
Olen sind laval viiulit mängimas näinud, millal seda veel õppida jõudsid?
Eks ikka varajases lapsepõlves. Muusikakoolis ühe aasta, aga keegi ei viitsinud mind sinna vedada. Olin hästi pisike ka, läksin üldse kuueaastaselt kooli. Siis igasugu ringides ja lõpus 22. keskkooli muusikaklassis. Kõigi õnneks ei pea ma seda nüüd tihti mängima, kuigi omal ajal draamateatris “Kuberneri surmas” pidin mängima küll. Jüri Järvet, kes oli mu partner, oli raudselt veendunud, et viiul tuleb lindi pealt ja mina saen niisama, kuni lõpuks kord aru sai.
Räägime muust ka. Kui üksik sa praegu oled?
Oot, mida sa küsida tahad?
Noh…
Aa, minu korteris koos minu ja koeraga küll kedagi rohkem ei ela.
Mis ei tähenda, et sa…?
Mis ei tähenda, et ma… Just. Praeguse mahvi puhul ei jõuakski ma kellegi eest eriti hoolitseda ja muide, mul on kaks last ja kolm lapselast. Nii et tegemist jätkub.
Palju teil endil peres lapsi on?
Kolm õde nii kui Tšehhovil.
Väitsid, et istud bussis, klapid peas, kotitäis klassikat kaasas. Mida kuulad?
Minu lemmikud on tenorid. Pavarotti ja ta sõbrad ja seesugune kraam. Ei teagi, miks see mul nii veres on. Võin neid kuulata tundide kaupa, mõnda lugu mitu korda järjestki. Kui siis teleka kogemata lahti teen ja sealt mingit euroingumist kuulen, klõpsan ruttu mujale, põgenen.
Kui aja maha võtaks, kas läheksid reisima?
Praegu mitte. Kuhu sa siin reisid, Euroopas vihmavalingud, Tais tsunamid ja lõpuks tuleb mingi lennuk ka veel Ülemiste järve. Tänan, ei, eks ole reisitud ka.
Mida sa siis teed?
Ma tahaksin kodus olla.
Mida seal teed?
Lülitan end välja. Loen, süvenen, kuulan muusikat. Telefoni hoian küll sees ainuüksi ema pärast, tal peab alati mulle juurdepääs olema. Ehkki vihkan pööraselt, kui sügaval keset omi mõtteid hakkab miski tirisema ja keegi mingit juttu tahab tellida.
Sain vihjest aru.
Ole nüüd, sul pole siis üldse huumorimeelt või?
Sul on seda kindlasti rohkem. Oled laval aastaid estraadi teinud, kuidas nüüd? On praegu, kus justkui miski pole keelatud, sellel põllul raskem?
Nalja on alati raske teha. Praegu, jah, muidugi raskem, aga teha võib. Olen seda ka täheldanud, et vaheta mõnes vanas loos rubla krooni vastu, see tähendab, kaota ajastu tunnus ja ei ole justkui miski muutunud. Inimene ju ei muutu. Aga praegu käin sellel alal vähem väljas, kuigi üht-teist plaanis on. Ilmselt on kõige mõttekam ise kirjutama hakata. Saame näha.
Saame kuulda. Hilisemad aastad on sinust koomiku mulje jätnud. Repertuaar teeb oma töö. Kuigi oled näiteks draamateatri “Hamletis” Gertrudit mänginud. Üsna võimas väljakutse nii noorukesele näitlejannale.
Noorukesele igas mõttes, poeg Hamlet — Juhan Viiding — oli oma emast mõnevõrra vanem. Teatri värk. Nüüdki ühes loos “Taaskord”, mängib Madis Milling mu isa. Kord arvutasime välja, et olnuks ma varakult hakkaja naisterahvas, võinuks ta vabalt mu poeg olla.
Teatri värk. Kuidas lõpetaksid lause “Ma loodan, et…”?
Siin on vastus kiire tulema. Ma loodan, et mu ligimesed oleksid elus ja terved.
Ehk veel teemal, millest sa enda arust liiga palju rääkinud oled, sinu kursus. Nelja nende seast enam ei ole.
Eksid — viit. Tiit Berg, Jüri Krjukov, Urmas Kibuspuu, Sulev Luik, Aare Laanemets. Kummaline jah, kõik need, kellega enim lävisin, on läinud.
Kas paremad lähevad varem? Sain kord sellenimelise saate eest tuttavalt psühhiaatrilt pragada. See õhutavat end paremaks pidajaid enesetapule.
See vist ikka ongi nii. Läksid kiiremini. Parematele jahimaadele. Jätsid meid siia kannatama. Vahetame teemat.
Olgu, räägi välja mõni viimase aja meeldiv elamus.
Kui helistasid ja kokku tahtsid saada, ohkisin just, et peab hakkama Mõnistesse sõitma — Eesti teise otsa. Öösel tagasi ka. Aga kui ilus loodus seal vastu vaatas, kui ilus hästihoitud maja ja kui hästi meid vastu võeti. Täissaal muidugi ka. Ei loe midagi, et ääremaa, kui hakkamist on, saab igal pool kultuurile elu sisse. Näe, see jäigi meelde.
Kursusel hüüti sind Paukaks, kas praegu ka mõni veel nii kutsub?
Ega väga ei kutsu. Aeg on edasi läinud, muide, mitte kõik ei teinud nii. Juhan Viiding ei öelnud mulle kordagi nõnda. Isegi Panso ütles mõnikord Pauka, Juhan mitte kunagi. Kui praegu mõni nooruke ka nii kutsub… Kõlab küll familiaarselt, aga ma ei solvu.
Oled ju ka lavastajakätt proovinud. Miks mitte veel?
Idee on täitsa olemas, aga ei maksa unustada, kus ma töötan. Vana Baskini teater peab eelkõige arvestama publikuga. Kui rentaabel tuleb üks lavalugu teise Eesti otsa viia ja kas — nagu ütleb üks teatrikorüfee — kas lahtist naeru ka saab. Selles olukorras mingit maama-draamat hakata ajama… üsna keeruline. Tahad, ma ütlen sulle hoopis oma unistuste rolli?
Poleks julgenud sellist trafaretti küsida, ütle-ütle.
Üks hea lugu, kus ei peaks mitte sõnagi rääkima. Selliseid peaks ju olema.
Ongi. Brechti “Ema Courage’is” on üks tütardest tumm… iseasi kas seal lahtist naeru ka saab. Vanasti Vanalinnastuudio päevil oli teil oma maja, ratastel olemist vähem.
Olen vist üks väheseid, kes ei nuta takka, et see pood kinni pandi. Minu jaoks oli sellel majal halb aura, see on muidugi mu isiklik arvamus. Nüüd on seal ju NO teater, ja ennäe, saavad hakkama. Nemad sinna bläkkboksi sobivad.
Noori tuleb üha rohkem peale, näitlejate kõnepruugis kutsutakse neid hauakaevajateks. Mil moel sina seda tulemist tajud?
Selge üleproduktsioon. Samas kahe otsaga asi — kui Komissarov omal ajal lapsi Viljandi kolledžisse näitlemist õppima kutsus, ütles — tulge kõik kohale, elu teeb oma selektsiooni nii või teisiti. Ükskõik kui palju neid noori ka näitlejaks koolitad, häid on ikka vähe. Väga häid veel vähem.
Kui keegi ütleks — mine uuesti teatrikooli?
Ega ei läheks küll. Pole enam… neid Õpetajaid!
ANNE PALUVER
- Sündinud 4. novembril 1952 Tallinnas
- Kaks täiskasvanud last
Haridus
- Tallinna 22. keskkool 1970
- Tartu ülikooli matemaatikateaduskond 1970–72
-TRK lavakunstikateeder näitlejana 1976
Töö
- Eesti Draamateater 1976–95
- Vanalinnastuudio 1995–2004
- Vana Baskini Teater 2005–
- Esinemised ERi ja ETV meelelahutussaadetes ning filharmoonia estraadikavades, mänginud filmides “Aeg elada, aeg armastada”, “Äratus”, “Pisuhänd”, “Perekondlik sündmus” ja telelavastuses “Tabamata ime”.
- Teatrirollid: Lilli Ellert “Tabamata imes”, Zusanna ja Anna Maria “Kuberneri surmas”, Naine “Noore daami külaskäigus”, Gertrud “Hamletis”, Maret “Mikumärdis”, Nerissa “Veneetsia kaupmehes” jne.
