Kirgede torm Kurgja vesiveskis
Sõna “iha” sisaldab endas nii armastust kui vihkamist, ses tundes pole leigust.
Katariina Lauk (Abbie Puthan) ja Rasmus Kaljujärv (Eben) Roman Baskini lavastuses “Iha jalakate all” teavad seda ning mängivad oma tundeid tingimusteta. Kõiges, mida nad ütlevad, minnakse lõpuni, valu on tavavalust valusam, rõõm argirõõmust tundetoone ülevam.
Meisterlik tulemus
Nende kahe näitleja kokkusaamine Kurgja vesiveski väärika, ajahambale vastu pidanud tühjade akendega hoone taustal on kas õnnelik juhus või lavastaja tarkus. Ehk mõlemad. Tulemus on igatahes meisterlik.
Õieti on Kurgjal mängitavas Eugene O’Neilli näidendis mitu igavikulist teemat, mis võiksid olla võtmeks elu mõistmisel ja mõtestamisel.
Lugu ise on lihtne. Vana peremees Ephraim Cabott toob tallu “uue” ema. Kõik kolm poega, kes tahavad pärast isa surma saada peremeheks, kaotavad lootuse. Kaks neist sõidavad kulda kaevama, noorem poeg Eben aga, nii võib mõista selle lavastuse keelt, tunneb Abbie’s ära oma elu kaaslase.
Peremeheks olemine, isade ja poegade igavene vastuolu, armastus, üksindus, elu alatus… vilksamisi käib loost läbi kullapalavik. Võib-olla ongi “palavik” õige sõna iseloomustamaks elu, mis Kurgja veski sisehoovil vaatajate ees lahti rullitakse.
Kavalehele on Roman Baskin pannud kirjakoha Vanast Testamendist, kus Jumal kõneleb inimestele kümne käsu keeles.
O’Neilli näidendis ja Roman Baskini lavastuses neid kõiki käske rikutakse. Rikutakse nõnda, et mõista, mitte ei mõista hukka. Miski saatuslik paratamatus mängib ses lavastuses ja kirjaniku loos oma osa.
Lavastaja on olnud ülimalt detailitundlik. Selle tulemusel hakkavad vesiveski hoone ja hoov elama oma elu.
Vaataja pilk liigub esimeses vaatuses mööda tühje akna- ja ukseauke. Teises vaatuses on akendel kardinad, mille taga on aimata liikumist.
Iha ei jahuta selles tükis ka vesi — ei vesi veskijões, kannus, kausis ega lillevaasis… Jahutav vesi on olemas, aga see toimib vaid teadvuses.
Märgiline on, kuidas naise majjatulekuga ilmub tugevast puidust lauale lina ja sellele vaas lilledega. Hiljem, lavastuse lõpus, kägardab Eben lilled rusikasse nõnda, et on valus, nii lilledel kui vaatajal.
Katariina Lauk Abbie’ rollis on ühtaegu uhke kui alandlik, kirkalt huvitava ja loetava sisemonoloogiga ka siis, kui vaikib.
Uhkelt mõjub Kaljujärve mängitud Ebeni kuketants pärast seda, kui ta on Lauki Abbie’ enda omaks teinud. Teises vaatuses tantsib vana mees Feliks Kark Efraimina oma tantsu, kuna arvab, et on saanud poja.
Erinevas kontekstis kordused teevad asja elusaks. Hobune ja kaarik. Abbie’ valgest pitsist heegeldatud päevavari, kohvridki on seal oma eluga, mitte butafoorsed ja anonüümsed.
“Iha” asjades ja kostüümides on oma vägi ka, kui tahad ja oskad vaadata.
Enne esimest läbimängu
Silma jääb näitlejate jalatsite ja kostüümi kandmise oskus. Paljajalu olemise ja isegi alasti olemise oskus. Mõtteid virgutavalt mõjusid vaheajal Kurgja talumuuseumi aia ääres olevale rohtunud teele kas meelega jäetud või unustatud suur kohver ja saapapaar…
Poeesia ja argisus oma hulluses ja helluses.
Kaljujärv istub mänguplatsil ja vaatab kaugusesse. Siis ruttab alla veskipaisu juurde ja toob kannuga vett. Ei vala seda pähe, vaid pesukaussi.
Vesi voolab. Väljas on üle kolmekümne kraadi sooja. Rasmuse keskendunud olekut ei paista kuumus segavat. Hetk hiljem nihutab ta redelit, siis juba passib veski teise korruse aknal ja vaatab kaugusesse.
Lauk ujub, tuleb jõest, võtab oma kummalise seeliku, kastab selle jõkke, kastab uuesti, ja veel kord ja siis paneb selga.
Hetke pärast kõnnib ta mänguplatsil näiliselt sihitult ringi. Ronib mööda redelit Rasmuse juurde. Istub kõrgele redelipulgale, vaikib. Siis nad suhtlevad.
Seda vaadates saad aru, kui hästi mõlemad näitlejad teavad, et partnerluse sünniks laval on vaja luua mängueeldusi ja võimalusi teisele. Hiljem läbimängul on see selgelt tuntav.
Pildistan esimest läbimängu ja tunnen, et mingid rütmid ei ole ses lavastuses veel paigas. Aga põhiline on olemas.
Kodus fotosid vaadates üllatun. Piltidele on jäänud tipptaset väljendavad ilmed ja tunded. On valmis karakterid.
Nähtule mõeldes mäletan ennast kätt fotoaparaadi suunas sirutamas, aga mitte pildistamas, sest vaikus on kandev.
Mälus on need pildid alles. Ka Roman Baskin istumas tühja tribüüni tagareas, sisimas ilmselt juba teades, et mõni pisiasi veel ja siis kõneleb kõik koos.
Teda vaadates liigub mõte aega, mil Roman Baskin võtab endale julguse mängida võimsat vanameest Ephraim Cabotit. Mis lugu siis sünnib ja kes võiks olla lavastaja.
