Kuidas Eesti lapsed krokodilli üle Vene piiri viisid
Kas teil tuleb meelde lugu Krokodill Krokodilovitšist, kes näeb jube välja, räägib Petrogradi tänavatel türgi keelt ja rahva mõnitamise peale neelab ähmiga kardavoi koos koeraga alla?
Tõsi küll, pärast tõelise kangelase Vanja Vassiltšikovi (kes jalutab üksi ja täiesti ilma njanja’ta) ähvardusi pääsevad ohvrid jälle vabadusse ning krokodill põgeneb koju Niiluse äärde.
Kross ja Tšukovski korraga
Sellesama Krokodilliga tegi Luule Varinurm kaks trikki. Esiteks lõi ta ühistrupi Aseri keskkooli eesti ja vene osakonna kuuest tüdrukust. Seni oli raamatukogu juhatajana töötav ja end tõelise elukestva õppe jüngrina lavastajaks koolitanud Luule Varinurm haaranud näiteringi vaid eesti õpilasi.
Ja teine trikk: “Krokodilli” mängiti sõna otseses mõttes kakskeelsena — stroof või paar Jaan Krossi eestikeelses tõlkes, järgmised luuleread ehedat Tšukovskit. “Muide, niisugused kakskeelsed me siinkandis olemegi,” tõdevad aserilased.
Edu oli kiire tulema. “Krokodilli lugu” pärjati Jõgeval “Tuulelaste” festivalil laureaaditiitliga. Lavastajat kiideti lisaks muule ka selle eest, et ta pani kooliteatrite tegijaid mõtlema, et integratsiooni ja kahepoolset keelekümblust saab ka nii teha.
“Krokodilliga” Venemaale minek algas aga nii. Jõgeva luulepäevade (kus aserilased muidugi kaasa lõid) žüriis töötas ka Venemaa harrastusteatrite liidu esimees Alla Zorina. Temast saigi sõna otseses mõttes Eesti “Krokodilli” Venemaale viimise ristiema.
Koos viitega kahe riigi kultuurivahetuslepingule, mis maakeeli tähendab tasuta viisat, saabus ametlik kutse Solikamski lasteteatrite festivalile “Lapsepõlvemaa”, mis oli üks osa Venemaa soolapealinna 580. aastapäeva üritustest.
Korraldajad tagasid viiepäevase elamise koos kostiga, neljatunnise sõidu lennujaamast sihtkohta ja tagasi ning kohapealse transpordi.
Ainsad palved Kirdekatele olid leida reisiraha ja teha etendus pikemaks.
Raha üllataval kombel leiti. Seda tänu näitlejate peredele, lihtsalt headele inimestele ja firmadele, kohalikule omavalitsusele, spordiklubile ja reisifirmale.
Täiesti ootamatult osutus keeruliseks aga reisiks krokodilliseltskonna moodustamine.
Eesti noori Uurali külje all Kama jõe lähedal asuv reisisiht kas ei köitnud või isegi pelutas. Trupp saigi lõpuks kokku esialgsest erinev ja viieliikmeline.
Luule Varinurm lõi Venemaa jaoks täiesti uue ja särava krokodillimiksi. Põhjaks jäi muidugi kakskeelne Tšukovski luuletus, kuid sellele lisaks leidis ta järjekordsel netiotsingul Sojuzmultfilmi loo krokodilli ja lehma suurestarmastusest.
Krokodillilainel olles meenus liisusalmi klassika: “Singer-vinger ninaprill, meil oli kodus krokodill.”
Nii tiksuski paika kontseptsioon. Lapsed ei istu arvutis ega nosi kartulikrõpse, vaid mängivad. Mida siis? “Krokodilli” ikka.
Festivaliafišile sai kirja: eestlased mängivad krokodilli… avastades vene klassikat.
Eesti hällilaulu, palun!
Kirdekad astusid oma krokodilliaanaga üles eelviimasena. Näinud neljal päeval tõeliste näitlejarohkete lasteteatrite või stuudiote suurepäraseid lavastusi nagu “Röövlitütar Ronja”, “Kaštanka”, “Alice Imedemaal”, “Hernehirmutis”, olid Kirdekad kaunikesti stressis. Mures lühikese ja kodukootud (Luule Varinurme määratlus) tüki pärast, millel sel kujul toimus alles esietendus.
Aga teeme ära! Pamp-pamp-paa, ingliskeelne krokodillilaul, laval kihistavad tüdrukud ning graatsiline rahvatantsija Addo semu Georgile patsu löömas. Natuke õiendamist, krokodilliks lugemine. Liisk langes Georgile!
Esimesed spontaansed naerupahvakud kostusid saalist just Georgi miimikat nähes, samas kuulas saal pingsalt.
Aplaus oli tugev. Aasovi teatrist saabus autogrammikütte. Luule Varinurmel paluti laulda eesti hällilaulu, see jäädvustati ka filmilindile.
Eesti viisik (eriti väga-väga kesise vene keele oskusega poisid) oli sellest hetkest veelgi populaarsem. Etendus aga sai kiita ka Moskva ja Permi teatriinstituutide õppejõududelt ja juhendajatelt särava improvisatsiooni, löövuse, originaalsuse, üllatuslikkuse ja hea koomika eest.
Luule Varinurme tunnustati kava lühiduse eest (lühidus on teatavasti andekuse tunnus). Samas vihjati, et ehk oleks aeg täispikkade lavastuste kallale asuda.
Festivali auhinnaks oli kaks valgele alusele kinnitatud värvilist krokodilli. Juhtumisi oli just see loom festivali logol!
Näitetrupp Kirdekad
- Seltskond Aseri keskkooli õpilasi — sõltuvalt aastast 6–8 inimest.
- 1997 alustati näiteringina.
- Juhendaja Luule Varinurm.
- Tänavused lavastused: “Kapten Oleander”, “Krokodilli lugu”.
- Õnnestumisi varasemast ajast: “Kas teist keegi…”, “Mine mine”.
- Auhinnad: festivalil “Tähetund” 1997: näitlejapreemia — Reeli Meiel; 2004: huvitava materjalivaliku preemia; 2005 — publikumagnet: Helina Sternhof; 2007 — parim naisnäitleja: Anu Kokk; 2008 — ansamblimängu preemia, näitlejapreemia: Georg Logins; 2009 — peaauhind, näitlejapreemia: Georg Logins.
- Tänavusel Betti Alveri V luulefestivalil “Tuulelapsed” sai “Krokodilli lugu” kuldse laureaadi tiitli.
Allikas: Luule Varinurm
