1938. aastal vallandati paljulubav lavatäht teatrisiseste intriigide tõttu ametist ning Rinne leidis uue teenistuse hoopis Esto-Muusika plaadipoe müüjana. Ehkki tema lauludega heliplaadid rahvale meeldisid ning võimalus osta neid otse solisti enese käest mõjus vägeva reklaamiargumendina, oli ooperilavalt lahkumine Rinnele siiski suureks löögiks. 


Asjaolu, et Estonia teatri juhtkond püüdis otsust avalikkusele seletada, osutades Rinne sobimatult väikesele kasvule – Rinne sõnul lausa alaväärsuskompleksi põhjustajale –, ei muutnud mehe enesetunnet just kergemaks. Mees oli valmis laulmisega lõpparved tegema. "Vahel kodus häält tegingi, siis tundus, nagu solvaksin sellega iseennast. Nii vägevasti vaevas mu hinge lahkumine armsaks saanud tööalalt. Arvasin, et ega ma nüüd enam laulja polegi.”  


Kuid nagu öeldud, olid saatusel omad äkilised plaanid. Punane pööre tegi korrektiive ka Estonia teatri juhtkonnas ja 1941. aastal naasis Rinne Estonia lavalaudadele ooperisolistina. Peatselt järgnes uus järsk kurv: 1944. aasta alguses mobiliseeriti Rinne Saksa armeesse ja saadeti Eesti Leegioni propagandistikursustele. Artur Rinne elu tõi veel mitmeid põnevaid ja ootamatuid keerdkäike, millest saad edasi lugeda siit. Lisaks meenutusi tema tütrelt Mallikalt. Teada saab loost sedagi, milline oli Rinne täitumatu unistus.