20 aastat tagasi talletatud Siberi elulugudest valmib telesari
ETV lavastuslike saadete toimetuse juht Gerda Kulli-Kordemets, millest räägib dokfilm ja millele uues telesarjas keskendutakse?
Telesarja idee sündis enne, kui sündis dokumentaalfilmi mõte.
Telesari tööpealkirjaga “Siber” räägib 14. juunil 1941 Virumaalt küüditatud politseinike lastest, kes viidi Tomski oblastisse Vasjuganje piirkonda.
Nad kaotasid seal esimeste asumisaastate jooksul oma emad-õed-vennad (isad olid saadetud juba vangilaagritesse) ning sattusid Aipolovo lastekodusse.
Edasi räägib sari, kuidas 1946.–1947. aastal “lubati” lapsi ajutiselt Eestisse tagasi tuua. Osa neist oli kaotanud emakeele, mõned ehk koguni oma eesti nimed, oli isegi juhtum, kus lapsed läksid vahetusse...
Sari räägib ka sellest, kui ränk oli mõnele neist lastest taaskohanemine Eestiga Oli neid, kes ei suutnudki kohaneda. Ja lõpuks räägib sari sellestki, kuidas neidsamu lapsi hakati 1949. aastal Siberisse tagasi saatma.
Aipolovo laste loo taustal peaks aga sündima ka laiem kontekst, kõrvalliinides paljude saatuste kokkuvõte – üldistus, mis siis ikkagi juhtus meie rahvaga (ja mitte ainult meie rahvaga!) noil õnnetuil 1940ndail.
Algul oli plaan minna Siberisse tegevuskohti vaatama, et stsenarist Merle Karusoo 20 aastat tagasi kogutud elulugudele tekiks reaalne kontekst.
Samuti vajas sellist käiku meie kunstnik Eugen Tamberg – et võimalikult vähe eksida tulevase telesarja kujunduse loomisel.
Ja lõpuks oli seda reisi vaja produktsioonimeeskonnale, et saada aru, kas ja kui suures ulatuses peaks sarja filmima just Siberis.
Kui meie tegevprodutsent Mart Saar oli kokku pannud esialgse reisikava ja oli selge, et Siberis õnnestub kohtuda sarja mitme tegelase prototüübiga ning kui tekkis mõte üks Eestis elav prototüüp – Uno Mell – reisile kaasa võtta, hakkas kujunema ka dokfilmi idee.
Dokumentaalfilm tööpealkirjaga “Memento” tutvustab telesarja tegelaste prototüüpe, kes tänaseni veel alles nii Eestis kui ka Siberis.
Näha saab telesarja reaalseid tegevuskohti ning loodetavasti jagab televaataja ühes meie 10-liikmelise meeskonnaga vaimustust Siberi ja sealsete inimeste üle.
Kus täpsemalt Siberis olite?
Olime Tomski linnas ja oblastis. Tomskist reisisime autodega Kargassoki-nimelisse linnakesse Obi jõe kaldal.
Sealt edasi viis meie teekond jõelaeval mööda Obi lisajõge Vasjugani üles, paikadeni Sredni Vasjugan, Novõi Vasjugan ja Aipolovo.
Vasjugani jõe ülemjooks on laevatatav vaid kevadise suurvee ajal ning sealkandis ei ole teid.
See oli omamoodi geniaalne võte omaaegse küüditamise kontekstis – oli peaaegu võimatu põgeneda! Oma reisi viimase otsa – Kamennõi külani – tegime tänu Tomsknefti lahkele abile helikopteriga.
Lisaks muule on see paik maailma suurim soo – territooriumiga veidi üle Eesti kogupindala.
Millisena neid paiku ette kujutasite? Mida tegelikult eest leidsite?
Kui reisi teisel päeval mööda Vasjugani üles sõites polnud me väga pikalt kohanud inimesi ega näinud külasid, tabasin end mõtlemas ajamasinast: meie justkui liigume, aga aeg meie ümber seisab paigal.
Tõelise ülbe eestlasena hindasin sealse kandi arenguvõimet ikka väga alla.
Kui jätta kõrvale fakt, et Stalini Siberi-hõivamise eksperiment kukkus läbi, Vasjugani kaldad, mis olid vahepeal asustatud ning nüüdseks jälle täiesti tühjaks jäänud, on Tomski oblast rikas ja arenenud kant.
Tomsk on nooruslik ja kaunis üliõpilaslinn – kuue ülikooli peale kokku on selle poolemiljonilisest elanikkonnast viiendik tudengid. Väga võluv on pitsiline puust vanalinn.
Siberi loodus on väga võimas.
Kõige imekspandavam on aga Siberi rahvas. Kuna neist enamik on kunagiste väljasaadetute järeltulijad, pole neil õigupoolest rahvust, nad on segaverelised, nad on siberlased.
Segane põlvnemine ning põlvest põlve üle elatud raskused on muutnud nad väga vastutulelikuks ja sõbralikuks ning väga tolerantseteks rahvusküsimustes.
See, et meid, eestlasi, võeti igal pool vastu kui kalleid külalisi, võib osaliselt tuleneda ka sellest, et kunagi seal elanud eestlased on jätnud meie rahvast hea mulje.
Ja tõepoolest, igas peatuskohas kohtasime eestlaste järeltulijaid – osa neist küll juba Stolõpini reformiga Siberisse sattunud suguvõsadest. Aga oma Eesti juuri pole nad maha salanud.
Teil oli kaasas ka üks valmiva sarja tegelaste prototüüp. Kes on see inimene?
80aastane Uno Mell Lihulast. Väga tubli, reibas ja elujõuline meeskonnaliige.
Uno on mees, kes pääses pärast Aipolovo lastekodu tagasi Eestisse. Omandas Eestis hariduse, temast sai sideinsener.
Kõige olulisem on aga see, et Siberist naastes oli Uno ainus ja viimane Mell, kuid nüüd on suguvõsa kasvanud juba 20-liikmeliseks!
Kindlasti pole “Siberi” projekt odavate killast.
Jah. Meid on toetanud Eesti Kultuurkapital, dokumentaalfilmile taotleme lisaraha ka Eesti Filmi Sihtasutusest.
Rahvusringhääling ise suudab kahe aasta jooksul katta pool sarja maksumusest. Teise poole suhtes alles töö käib.
Olen seisukohal, et Eesti riigi kohus on see sari lõpuks teha. Ma isegi ütleksin, et see on Eesti riigi võlg. Siberis on selle teemaga ausalt öelda palju tõsisemalt tegeldud.
Siin, kodus, on Merle Karusoo materjalid kakskümmend aastat oma aega oodanud, ma küll tahan uskuda, et nii tühise asja tõttu nagu raha ei jää asi nüüd enam toppama.
