Kas mitte esimese järgu petuskeem?
Aleksei Novikov-Priboi lõpetamata jäänud romaani “Esimese järgu kapten” eestikeelse tekstiga said Eesti NSV lugejad tutvuda joonealusena aastatel 1946–1947.
Mis sundis aga Tallinna Kinostuudio bürokraate 1958. aastal nõutama Moskvast filmitootmise peavalitsusest luba unustusse vajunud enam kui 40 aasta tagustest sündmustest pajatava loo kinoekraanidele manamiseks, selle kohta on praegu huvitav teha oletusi.
Lavastaja abikaasa
Film “Esimese järgu kapten” annab kujuka pildi selle kohta, missugune oli tolle aja kinematograafia alla keskmine tase Nõukogude Liidus. Kui lehitseda filmi linaletuleku aegset Eestis välja antud ajakirja Ekraan, leiab sealt järjest pealkirju, mis ei ütle nüüdisaegsele filmisõbrale mitte midagi.
Tallinnas kodunenud Aleksandr Mandrõkin alustas oma kolmanda linateose lavastamist 1958. aasta mais. Üht naisosa selles mängis lavastaja abikaasa Asta Vihandi. Kaasa tegid veel mõned eestlased.
Näiteks Olev Eskola, kes alustab oma filmikarjääri balti aktsendiga rääkivate negatiivsete tegelaste kehastamisel, äsja Soome–NSV Liidu koostööfilmis “Sampo” särahtanud Eve Kivi on taas kinolinal.
Meeskonnas on kunstnik Peeter Linzbach, helilooja Eugen Kapp, tehnilise personali nimestikus on terve rida meie nooremaid ja vanemaid kinoproffe. Niisiis – kohalikud asjatundjad said tööd, see oli küllap üks (otsitud) põhjendus filmi käikulaskmiseks.
Sel ajal oli Tallinna Kunstiliste ja Kroonikafilmide Stuudios igapäevane töökeel vene keel ja ehkki Ants Saare juhitud stsenaariumide osakonna portfellis lebasid paljude teiste hulgas ka filmikäsikirjad “Mahtra sõda” ja “Jüri Rumm”, oli nn rahvuslike teemade käsitlemine Eesti filmis veel õige mitme aasta kaugune tulevik. Nii et paadunud stalinistid saavutasid järjekordse (rahalise) võidu. Paljud Lenfilmi töötajad ning vene näitlejad said samuti tööd.
Siiski, ei ole halba ilma heata. “Esimese järgu kapteni” kaamerat valitses Julij Kun, kombineeritud võtteid teostas Edgar Štõrtskober. Aasta hiljem istus esimene neist uue komöödia “Vallatud kurvid” režissööri toolil, teine aga tegi samal võtteplatsil ära operaatoritöö.
Ilmetu laiekraanifilm, esimene Eestis tehtu, aitas luua loomingulise aluse tänini armastatud meelelahutusfilmi sünniks.
Oma filmitehnilist avastusretke Eestis jätkasid samad mehed maailma esimese panoraamfilmi “Ohtlikud kurvid” väntamisel mõni aasta hiljem.
See on sagedasti ette tulev filmilooline tõsiasi, et üks vilets töö võib osutuda heaks sõnnikuks paremate teoste kasvatamiseks. “Esimese järgu kapten” tasandas teed “Vallatutele kurvidele”.
Millest film räägib
Ühest keiserliku laevastiku madrusest, kellest alanduste kiuste saab revolutsiooniliste sündmuste käigus Punalipulise Balti mere laevastiku tippkomandör.
Selle mees-Tuhkatriinu, Zahhar Psaltõrjovi rollis näeme Mihhail Orlovi – suhteliselt halli kuju, kes juba kaasaegsete kriitikute meelest ei olnud võimeline rohkemaks kui illustreerima, “kehastama” romaani autori loodud tegelast.
Suure tulevikuga mereväejuhi vastasmängijad, sealhulgas Olev Eskola krahv Everlingina, on ekraanil märksa meeldejäävamad.
Selliseid tootmisskeemi filme nagu “Esimese järgu kapten” tehti Eestis paremini-halvemini ka järgmistel aastakümnetel. Olgu või Igor Jeltsovi venekeelne “Null kolm” 1960ndatel, Gri-gori Kromanovi “Briljandid proletariaadi diktatuurile” 70ndatel või Olav Neulandi “Näkimadalad” 1980ndatel.
Väga eritasemelised kunstilised saavutused kõik. Sama teed on aeg-ajalt käidud ka 1990ndatel ja 2000ndatel. Ühelt poolt on see rahvusvahelise filmiäri paratamatu kaasnähe, ja teiselt poolt on väikese filmimaa tegijad tihtilugu “sundviskes”, kus peavad tootmisraha pärast vastu võtma mitte just kõige meeldivama pakkumise.
Arvatavasti Punaarmee sünnipäeva tähistamise varjus käivitatud tootmisskeem õigustas end ajateenijate laialdase publikuhuvi mõttes ja küllap Tallinna filmitegijate professionaalsete oskuste arendamise mõttes samuti.
Eve Kivi: Lia Laats mängis seal väikese rolli säravaks
Eesti kõigi aegade küllap tuntuima filminäitleja Eve Kivi äsjailmunud elulooraamatust selgub, et enne kapteni-filmi oli ta juba jõudnud mängida tervelt viies filmis.
“Samal ajal tegin kaasa ka Soome–NSV Liidu ühisfilmis “Sampo” ja selle võtetelt ma Tallinnasse kapteni lugu tegema tulingi,” meenutab Kivi.
Veel lisab ta, et mängis “Esimese järgu kaptenis“ tsaariarmee admirali sohilapse Valja osa. “Mu ema oli teenijannana töötanud admirali majas. Osa oli läbinisti positiivne.”
Oma kaasnäitlejaist mäletab ta peale eestlastest osatäitjate ka Boriss Livanovit. “Mängisin temaga aasta hiljem koos ka NSV Liidu–Bulgaaria ühisfilmis “Eelõhtul”. Oli väga tuntud nii filmi- kui ka teatrinäitlejana.”
“Esimese järgu kaptenis” tuli Eve Kivil mängida vene keeles. “Vastas olid ju enamuses vene näitlejad. Aga ma oskasin vene keelt perfektselt juba lapseeast saadik.”
Eve Kivi mäletab ka, et kui ta “Sampo” võtetelt Tallinna tuli, hõljus stuudiosse operetitäht Asta Vihandi, keda kõik tundsid režissöör Aleksandr Mandrõkini naisena.
“Vihandi ütles oma ilusa operetitähe häälega: “Noh, ma tulin vaatama, kus see Moskva primadonna ka on ja kuidas ta mängib!”,” mäletab Eve Kivi.
Eesti näitlejaist on Eve Kivil tollest filmist hästi meeles veel kabaree tantsijanna osa kehastanud Lia Laats. “See oli küll väike roll, mille Lia Laats mängis väga eredaks.”
Mingit vapustust end kinolinal nähes pole Eve Kivi kunagi tundnud. “Olin korraga nii mitmesse filmi ning proovivõtetele sattunud, et igasugune vapustus jäi minu puhul küll ära. Mu esimene suur plaan kinos aga pärines tollesama Mandrõkini filmist “Kui saabub õhtu”.
Eve Kivi arvates oli too film küllap menukam Venemaal, kus Novikov-Priboi oli väga tuntud autor. “Ma pidin tolle filmiga sõitma koguni Liibanoni filmifestivalile. Siis aga otsustati vist, et ma olen liiga noor.”
Ilmar Palli
“Esimese järgu kapten” (1958)
- Režissöör Aleksandr Mandrõkin.
- Operaator Julij Kun.
- Helilooja Eugen Kapp (1908–1996).
- Osades: Boriss Livanov (1904–1972); Olev Eskola (1914–1990); Eve Kivi (1938); Asta Vihandi (1929–1993); Voldemar Alev (1902–1975); Lia Laats (1926–2004) jt.
