Kui Snefrid ja Anina Kofod veel tüdrukutirtsud olid, elasid nad perega väikeses asulas nimega Nyker. Koduks oli lihtne 1980ndatel ehitatud maja. Plikadena, kel patsid alatasa tuules lehvimas, sõitsid nad sageli ratastel ringi. Peaaegu iga kord, kui oli ilus ilm, väntasid õekesed asulast välja muinasjutulise majani, mida kutsuti Stangegårdeniks. Seal tehti väike peatus, et veidi aeda piiluda. Õed unistasid ammugi kodust, mis meenutaks Astrid Lindgreni kirjeldatud Segasumma suvilat. “See aed ja maja näisid nii põnevad! Me oleks nii väga tahtnud sisse astuda, aga seda ei tohtinud teha. See oli ju eraaed,” meenutab Snefrid. Tema meelest oli too aed tuttavlik, midagi Segasumma suvila ja Bullerby vahepealset. Tookord elas majas soliidne vanapaar. Ema sünnipäeval 1995. aasta veebruaris külastas peret tuttav, kes teatas, et Stangegården on müügis. “Meie, kes me õega seda kõike pealt kuulsime, elavnesime kohe. Naljaga pooleks küsisime emalt-isalt justkui ühest suust: kas me ostame selle ära? “ Juba järgmisel päeval mindi perega kohta üle vaatama. Kohe pärast seda helistas isa Kjeld kinnisvarabüroosse ning uuris, kas neil oleks võimalik Stangegården ära osta. Paari päeva pärast kuulus tüdrukute unelmatemaja juba nende perele. Lõpuks ometi said õed astuda aeda ja vaadata kõiki selle soppe. Stangegården, mis on rohkem kui 100 aastat vana, oli enne Kofodi pere sissekolimist 4–5 aastat tühjana seisnud. Maja oli varemeiks muutumisest vaid sammu kaugusel: katus lasi mitmest kohast läbi, tubades oli palju hallitust. “Väga paljud olid enne meid juba kohta vaatamas käinud, kuid jätsid selle kehva olukorra tõttu ostmata.” Kaunis aed ümber elumaja võtab enda alla praegu umbes 7000 m². Loe artikli pikemast versioonist, kuidas läks maja ja selle ümbruse korrastamine ning milliseid põnevaid taimi aias kasvab.
Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega