Juba lapseeast on mõlemad mulle olulised olnud. Üks ajakirjanik küsis mult kord, et kummas käes oli mul raamat, kummas pall. Siis vastasin, et raamat oli ikka paremas, sest pall võis maha kukkuda, aga raamat ei tohtinud.
Kas tõsisemat plaani jalgpalli mängima hakata pole olnud?
Kunagi olen mänginud isegi Hiiumaa koondises! Seda siis, kui juba hiidlane olin. Aga Hiiumaale tulin, kui läksin kolmandasse klassi.
Kas maailm on sinu jaoks endiselt “kuratlikult huvitav”, nagu sa 50. sünnipäeva puhul ühes leheintervjuus viisteist aastat tagasi väitsid?
Aina huvitavamaks läheb. Kuid tunnen, et ei suuda teda kunagi lõpuni haarata. Sabasuled hakkavad juba pihku jääma. Vaim pole igavesti ergas ning silmad pole enam nii terased. Tuleb end rohkem distsiplineerida, aega jaotada mõistlikult.