MAALEHE ARHIIVIST | Leida Laiuse “Mäeküla piimamehes“ on esiplaanil tugev eesti naine
(4)26. märtsil on 100. sünniaastapäev Leida Laiusel, kellest pärast “Mäeküla piimamehe” valmimist hakati rääkima kui režissöörist, kellel on oma, naiseteema. Taasavaldame sel puhul Maalehes seitse aastata tagasi, Eesti filmi 100. aastapäeva puhul ilmunud loo.
“Mäeküla piimamees” on režissöör Leida Laiuse esimene täispikk mängufilm — pärast lühimetraažilist diplomitööd “Õhtust hommikuni” (1962).
Leida Laiusest hakati pärast “Mäeküla piimamehe” tegemist rääkima kui režissöörist, kellel on oma teema — naine nii peresuhetes kui ühiskonnas.
Laius jutustab tugevast naisest, kelle kõrval on tavaliselt nõrk mees. Ja seda peeti kuni lõpuni Laiuse puhul määravaks, esiplaanile tõusvaks.
Ehkki Laius on ka ise maininud, et see teema on talle oluline, ei pidanud ta sellist määratlust siiski õigeks, sest selline lähenemine kitsendaks tema loomingu mõistmist.
Mari kuju sai määravaks
Nii või teisiti on kõikides Laiuse filmides esiplaanil naine kui väga tugev isiksus. “Mäeküla piimamehe” valikul sai määravaks just Mari kuju.
Eduard Vilde romaani “Mäeküla piimamees” (1916) peetakse üheks viimistletumaks psühholoogiliseks teoseks eelkõige oskuse poolest süüvida peategelaste karakteritesse, tuues esile mõneti tüüpilist, neile omast mõtlemis- ja käitumislaadi ning samas lastes karakteritel avaneda läbi ebatüüpilise tehingu. Selleks tehinguks oli noore naise müümine vanale parunile.
Samas lahkab Vilde oma teoses ka sotsiaalseid probleeme, mis olid XVIII sajandi viimase aastakümne Eesti külaelust lahutamatud.
Toimetaja Lembit Remmelgas (1921–1992) kirjutab filmi annotatsioonis:
“Teos paljastab aadli allakäiku ja mandumist. Raugastunud mõisnik von Kremer, vilets ja närune mees, heidab silma talumees Prillupi nägusale noorele naisele Marile. Kremer ahvatleb Prillupit rikastumisvõimalusega, lubab teha temast piimarentniku, Mäeküla piimamehe, lasku ainult Prillup oma naisel mõisas käia.
Ostu-müügileping sõlmitakse, Prillup saab piimameheks. Kauaoodatud eesmärk näib olevat saavutatud. Kuid Prillup ei saa rikkaks ega õnnelikuks.
Alles nüüd, kui ta on oma naise maha müünud, hakkab temas naist nägema. Muremõtted ei anna talle hingerahu. Prillup laostub, joob enda põhja ja sureb. Ka von Kremeri ostetud õnn on üürike.
Valguskiireks selles loos on Mari, naine, kes isegi räpaste tehingute ohvriks langenuna säilitab oma hingepuhtuse. Mari kujus avaldub kirjaniku usk sellesse, et tööinimeste südames elavad ilu ja üllus.”
Aga Jüri Järveti rollilahendus Tõnu Prillupina tõstab selle linateose Järveti-Prillupi filmiks, avades väikese inimese kogu närususe maksimaalselt.
Balti vabariikide ja Valgevene filmifestivalil tunnistati Jüri Järvet Prillupi rolli põhjal aasta parimaks meesnäitlejaks.
Pole ülearune mainida, et see oli Jüri Järveti esimene peaosa — Windichi ja Learini läks veel pisut aega.
Järvetile võrdväärseks partneriks parun von Kremeri rollis tõuseb Ants Lauter, mõjudes tõelise Balti aadlikuna.
Kahe nii tugeva meespartneri kõrval polnud noorukesel näitlejal Elle Ehal kerge, kuid tema mängitud Mari mõjub oma siiruse ja vahenditusega.
Operaatoritöö oli taas Mihhail Dorovatovski õlul. Mehe esimeseks koostööks Laiusega oli juba mainitud lühifilm “Õhtust hommikuni”.
“Mäeküla piimamehe” võtete ajal oli tal kaasas eesti–vene sõnaraamat ja eestikeelne stsenaarium. Kodus luges sõnaraamatu abil ka Vilde romaani. Ta oli ikka öelnud: “Ma pean ju võtte ajal aru saama, mida näitlejad räägivad ja millal nad oma repliigid lõpetavad.” Au ja kiitus!
Kaasahaarav kunstnikutöö
“Mäeküla piimamehes” jäävad Dorovatovski operaatoritööst meelde mõned iseloomulikud panoraamid, mis tema järgmistes filmides tulid meeldivalt tuttavlikud ette. Paigad olid muidugi erinevad.
Meeldejäävalt on üles võetud Prillupi-Järveti kulminatsioonihetk — pärast ostu-müügilepingu sõlmimist mõisast tagasi tulek läbi kadakase karjamaa. Operaatoritest kolleegid on märkinud, et Dorovatovski töötab hästi valgusega.
Täit tunnustust väärib taas kunstnikutöö eesotsas peakunstnik Rein Raamatuga. Suhteliselt kauge ajastu tabamine ja selle tunnetamine on kaasahaarav.
Elle Eha: Voodistseeni Jüri Järvetiga vahtis 50 meest
Kui Elle Eha pärast Vändra keskkooli lõpetamist Ugalasse näitlejakursustele läks, tundus, nagu oleks just teda sinna oodatudki — nii et sattus juba 18aastaselt lavale.
“Ja ühel ilusal päeval sain ma kutse “Mäeküla piimamehe” proovivõtetele,” meenutab Eha.
Mari ossa kandideeris küll tervelt tosin noort näitlejat, kuid valitud sai siiski Elle Eha. Võtetega alustati 1964. aastal. Toimusid need peamiselt Lihulas.
“Oli võrratult ilus talv. Ning filmigrupp sulas meeldivalt ühte. Mis sest et mu vastas olid säärased Eesti teatri suurkujud nagu Jüri Järvet ja Ants Lauter. Siiani on mul meeles need toredad õhtud Lihula hotellis pärast võttepäeva.”
Elle Eha mäletab siiani, kui hirmus krampis ta esialgu oli. “See kadus aga ühel kaunil augustiööl, kui toimusid võtted lõkke juures.
Siis oli seal ka filmi stsenarist Voldemar Panso, kes pidas mind Mari rolli väga sobivaks ning julgustas igati.”
Paralleelselt filmivõtetega käis Elle Eha, nagu Jüri Järvetki, teatris mängimas.
“Hommikul kell kuus panin grimmi peale, võtted kestsid õhtuni, ning siis sõitsin taksoga Võrumaale või kus teater parajasti ringreisil olema juhtus. Õudne pinge oli peal. Sest kõige muu kõrval õppisin veel Moskvas GITISes.”
Koostöö kohta Leida Laiusega ütleb Eha, et see laabus väga hästi. Sellegipoolest läinud ta pärast esimesi proovivõtteid Laiuse juurde ja teatanud, et režissöör peab ta ruttu kellegagi asendama.
Põhjuseks see, et kõik sobivad oma ossa oivaliselt, ainult Mari on õudne.
Siis tulnud Jüri Järvet Laiuse juurde jutuga, et tema meelest olnuks Ants Eskola sobivam Prillup.
“Proovivõtteks Järvetiga oli meil voodistseen,” mäletab Elle Eha. “Meie ümber oli hästi palju inimesi, vaat et viiskümmend meest, minul aga seljas vaid takune särk. Jüri magas voodis norinal, terve voodi oli tema päralt. Mina pidin ta kõrvale ronima.
“Mine edasi,” ütlesin siis, “ma ei mahu ära.” Järvet avas silmad ja vaatas mulle hämmastunult otsa. “Mis sa vahid,” ütlesin selle peale, “ega ma voodis küll kedagi teietama ei hakka.”
