Looduse vastu ei saa
Majad on ehitatud maavärinaohtu arvestades ja inimesed oskavad sellistes tingimustes käituda. Elanikele korraldatakse õppuseid, et ka lasteaialapsed teavad kuidas ohuolukorras käituda. Tõsi, tsunami vastu ei aita ka õpetus ja laua alla pugemine.
Nii kohatu, kui see võrdlus ka on, tuleb meelde Monika. Ja Scarlet. Eesti asub kohas, kus talv ja lumesadu on üsnagi oodatavad ning loogilised sündmused. Sellegipoolest tuleb talv meile alati ootamatult ning võtab mõistuse peast. Kuuldes raadiost hoiatust „Ärge minge välja ja autoga teedele“, suundub suur hulk inimesi siiski tormi trotsides väikeste lastega teele kuhugi pärapõrgusse, et siis pärast riiki süüdistada, kui teed läbimatud on. Kuuldes inimeste nurinat läbimatute linnatänavate üle, hakkab teid korras hoidma palgatud firma rääkima sellest, kui ootamatult ja suures koguses lund tuli, kui pikaks ajaks lumi maha jäi ja kuidas neil sobivat tehnikat ei ole. Rääkimata sellest, et linnu planeerides ei ole me sugugi mõelnud sellele, kuhu saaks vajadusel suure koguse lund paigutada.
Hea on mõelda, et sellist maavärinat meil ei tule kunagi ja tänu heale geograafilisele asukohale oleme pääsenud mitmes võimalikust looduskatastroofist. Tegelikult on meil vedanud, et suurimad loodusprobleemid on seotud tiheda lumesaju, tormituule ja kevadise suurveega, mitte vulkaanide, tsunamide ja maavärinatega.
Aga eks olegi kaks varianti. Kas valmistuda halvimaks ja loota parimat või tegeleda probleemidega siis, kui nendega silmitsi oled.
